Täna on jälle üks neist eufoorilistest teisipäevadest – lapsed said terveks ja läksid hoidu ja ma vaba kui lind, kui metsik hobune.
Pean tunnistama, et seekord olin vähem innukas kodu koristaja, nimekirjade tegija ja maha kriipsutaja.
Käsin jälle massaažis. Kahe jooga ja massaaži järel olen suht uus inimene. Ja sõbraga kohvikus käisin. Tegin lõunauinaku!
Kodu suunas liikudes patsutasin endale mõttes õlale: tubli töö, oled suure vaevaga kaks last üles kasvatanud, nüüd on sinu aeg – sinu aeg.
Hõhõõ, “üles kasvatanud”.
Ma olen tõukerattasõidust totaalses vaimustuses. Kui ma ise sõidan, muidugi. Kui teised sõidavad, siis, appi, ei. Tülikad, ohtlikud, mööda tuhisevad, rattaid vedelema jätvad teised. Mina aga.
Samas, vahel teised sõitjad siiski rõõmustavad. Eelmise nädala eufoorilisel teisipäeval vaatasin laia naeratusega, kuidas kaks noort poissi ühel rattal sõitsid. Selles oli midagi nii ilusat, homoerootiliselt kaunist, kuidas nad üksteisest hoidsid ja…. ma vist kuulasin mingit head muusikat ka, mis mu pilku hägustas.
Mariel tuleb järjest uusi sõnu, viimase aja popimad on stopp! (tap!) ja appi-appi-appi! (kui riidesse pannakse). Ja muidugi tšau (tau) ja bai-bai, peenikese häälega ja a-d venitades. Süda-puruks-armas laps.
maarjablogi.com 