loodus vs kasvatus

Ma ei ole seda nature vs nurture asja läbi hammustanud. Kui on valida ainult üks kahest, oleksin vist kasvatuse paadis.

Aga siis on need segadusse ajavad juhtumid, nagu näiteks Tara Westover, kelle “Educated” on mu üks viimase poole aasta suuri elamusi.

Kasvas mormoonide peres, aga mitte niisama mormoonide, vaid survivalist mormoonide, kes ootasid, et tuleb maailma lõpp ja pärast seda jäävad vaid õilsad nemad oma punkris konservide ja ellujäämisoskustega.

Mäletan, alustasin lugemist hästi avatud meelega. Et noh, mormoonid, noh, võib olla ju ilus.

Siis juhtus tema vennaga mingi õnnetus. Ma mõtlesin, et ai-vai mis hirmus juhus. Siis juhtus temaga mingi õnnetus. Ai-vai. Siis läks vend põlema, siis sai ema ajukahjustuse, siis vend motoõnnetuses, nii et aju paistis, siis kogu perega järjekordne autoõnnetus ja nii edasi ja nii edasi, kuni vaikselt-vaikselt tuli ilmsiks, et see kõik on nende faking vastutustundetute ja vaimuhaigete vanemate faking haige elustiili tulemus.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, et ta ei käinud koolis, ka õiget kodukooli ei olnud. Ta valdava osa ajast töötas oma isa faking tagaaias faking vanarauaga. (Nii hea raamat, et ajab siiani vihale. Ma vabandan.)

Kui ta ülikooli otsustas astuda, sai sisse suht kogemata ja ta ei teadnud maailmast mitte kui midagi. Aga juhuste läbi sattus ta ühte ja teise ülikooli ja … hops! Cambridge, Harvard ja jälle Cambridge ja doktorikraad.

Teine, Yeonmi Park, kellest ma ei väsi patramast. Nälgis kogu nooruse, režiimi ajupestud, põgenes P-Koreast, müüdi seksorjaks, läbis -40kraadiga kõrbe, jäi ellu… Kui ta oli mingi 17, vastas ta haridustase 7-aastase omale. Edasi – hops! haris end hullumiseni, õppis keeled, Columbia ülikool, sügavalt analüütiline intelligentne inimene.

Mis see on, ah?

Inimene, keda kooliharidus ja muu common sense ära ei riku – selle inimese maailmapilt on omaette väärtus. Paraku ei saa ju siit teha järeldust, et kõik, kes kooliharidust ei saa, osutuvad maailma muutvateks geeniusteks. Loodus vs kasvatus – liiga keeruline teema.

Midagi tahaks asjast järeldada, aga ei tea mida.

Igal juhul on kõik see mind oma laste hariduse-harituse suhtes teinud mahedaks fatalistiks. Leiavad, mis leida on vaja niikuinii. Õpivad, mis õppida on vaja niikuinii.

Hiljuti leppisime Shoga isegi kokku, et ei sea laste kooliskäimist eesmärgiks iseenesest, vaid võtame vajadusel pikemaid koduõppe pause. (Näiteks, kui peakisme pikemalt Jaapanis olema või kui tundub, et koolikeskkond lapsele halvasti mõjub.) Sest asja kese pole regulaarselt mingis asutuses näo näitamine, vaid lapse kasvamine ja kool on selles asjas vaid abiline, heal juhul.

M. helistas mulle ükspäev, rääkis Luuka lasteaiast ja viiulimängust ja ütles nii ilusti. Kõik tuleb omal ajal või siis natuke hiljem, ütles. Seda ütlemist ma muidugi tean. Aga ta lisas midagi ülimalt olulist: sest kui tuleb liiga vara, ei ole hea. See võib midagi ära rikkuda.

Mul on tunne, et suurema osa asju, mida ma olen õppinud elus, olen õppinud… hilja. Tema sõnad tekitasid tunde, et nii pidigi olema.

Täna lugesin ekspressist Ida-Viru tüdrukust, kes youtube’i abil õppis kitarri mängima ja nüüd on Tricky (nagu… hell is around the corner tricky) bändis. Artiklis oli link sellele ülimalt nauditavale asjale. Ja siis oli viidatud Anna Kaneelinale, kellest ma polnud seni kuulnudki.

Tänane parim hetk oligi, kui istusin oma nurgas, suures pehmes toolis, kuulasin Anna Kaneelina Washingtoni ja jõin teist klaasi punast veini. Vaatasin vaheldumisi me suurest katuseaknast pilvi ja voodil hüppavaid ja müravaid lapsi.

Tundub, et peaksin ühe lause veel lisama, aga midagi pole öelda, nii et.