kuna ma olen väga tark inimene

Eile murdsin lubadust sel kuul iga päev blogida ja nüüd räägin teile, miks: sest ma olen sihuke idioot. Kohe täpsustan.

Eile oli tegelikult ülimalt mõnus päev. Hommikul saatsin lapsed Shoga uksest välja, siis lõin kodu läikima (läikis täpselt nii kaua, kui lapsed aiast tagasi tulid), siis läksin välja. Enne veel värvisin ripsmed, kammisin juuksed (kuigi peaaegu oleks loobunud, sest oma ainsat kammi ei leidnud) ja panin jalga kaks sama paari sokki (kuigi peaaegu oleks loobunud, sest leidsin neid vaid ühekaupa).

Perfektsionism on mu vaenlane, teadvustan seda igapäevaselt. Kui kodust välja saaks vaid kammitud juustega või sama paari sokke kandes, jääks mul mitmesse kohta minemata.

Siis tõukerattaga ühe sõbra poole veini jooma ja pitsat sööma ja edasi taksoga teise sõbra poole kohvi jooma ja šokolaadi sööma. Täiuslik.

Kui olin teel esimese sõbra juurde, helistas kolmas sõber ja ütles, et ta on neljanda sõbraga maailmavaatelistes küsimustes riidu minemas. Kirjutavad messengeris ja sõprus ripub juuksekarva otsas. On vaja abi maha rahunemisel.

Kuna ma olen väga tark inimene, ütlesin välja geniaalsed sõnad: ühtki maailmavaatelist või muud tähtsat vestlust ei tohi pidada chattides. Kui sõprus on oluline, tuleb suhelda näost näkku. Sest kirjutades räägid üksteisest mööda, sõnad tunduvad kalgimad, nüansivaesemad… Näost-näkku oled heatahtlikum, jõuad täpsustada, vestluskaaslase reaktsiooni jälgida, ühisosa leida.

Olin endaga õudselt rahul, kordasin oma tarkust isegi sellele sõbrale, kellega veini jõin. Kui tema poolt lahkuma hakates sõnumeid sirvisin, leidsin kutse kohvile teise sõbra juurde ja seadsin suuna sinna.

See oli ka ülitore. Temaga on meil poliitilised vaated väga erinevad ja huvitav on leida ühisosi ja erinevusi jne. Varsti leidsime tulise maailmavaatelise erinevuse, mis kuidagi ära ei lahenenud, aga ma pidin lasteaeda minema. Taksoga, sest kõik need suured küsimused ei lasknud aegsasti lahkuda.

Ja mida me edasi tegime? Me jätkasime tähtsat maailmavaatelist arutelu messengeris. Meenutagem nüüd seda lõiku ülal, mis algab fraasiga “kuna ma olen väga tark inimene”.

Tippisin kahe pöidlaga telefonis midagi teemal “vabadus” ja “õiglus” ja “kohustus”, samal ajal toitsin lollitavat ja nõudvat ja kisavat Mariet ja vaatasin anatoomiaraamatut Luukaga, kes tahtis midagi teada silmataguste… luude? kohta ja küsis iga silmakoopapildi kohta kaheksa küsimust.

Vahepeal toimusid vestluses muidugi pausid ja tähelepanu jagus kodusele idüllile või tragöödiale (need vahelduvad teatavasti minutitega), aga lõpuks, kui lapsed juba magasid ja mul oli viimane blogimisjaksu aeg, siis ma ikka tippisin mingit maailmavaatelist möga, ärritunult, “kuidas ta siis ei näe, et…”

Aga jaa, mingis mõttes oli ülilahe päev.

Tean, et vastutustundetu, aga tahtsin olla äge ema ja sõitsime Luukaga lasteaiast koju kahekesi tõukerattaga, hästi aeglaselt. Kõik oli vääga turvaline. Meenutasin Luukale, et tal pole mitte ainult lahe isa.

Nii raske on lapsele midagi keelata, teades, kui absurdselt rõõmsaks see asi teda teeb. Kiljuvalt kohapeal jooksvalt käsi püsti viskavalt naeru kihistavalt silmi pööritavalt rõõmsaks.

Teate, nüüd ma mõtlen, et oleks pidanud hoopis esimese sõbraga jooma kohvi (et muuta, mida saab) ja teise sõbraga jooma hoopis veini (et leppida sellega, mida ei saa). Oleks õhtu teistsuguseks kujunenud.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s