nagu ema

Küsimus, et huvitav, kui sarnane ma oma vanematele olen. Tekib kord-kaks elus igaühel, pakun. Ehk on küsimuses tupsuke hirmugi.

Sain sel teemal hiljuti suht head tagasisidet. Läksin ükspäev Luukale lasteaeda järele. Rääkisime mõne sõna tema õpetajaga juttu, kui tuli veel üks lapsevanem enda lapsele järele. Ja järsku küsib minult: kas sa oled Tiina tütar?

Mu nägu on üks suur küsimärk. Ta seletab, et ta oli mu ema õpilane 1.-3. klassis. Me räägime 1990ndatest aastatest Rakveres. Ta ütleb oma nime ja tõepoolest seda nime ma mäletan. Ise olin neil aegadel sama kooli 2.-4. klassis.

Kuidas sa mu ära tundsid? küsin.

Sa oled oma ema nägu, vastab.

Nüüd on mu nägu üks suur hüüumärk.

Ja lisab siis: ja hääl on ka täpselt emaga sama.

Nii et kui mul kunagi oli illusioon, et ma ei ole oma emale väga väga väga sarnane, siis selle vestluse järel…

Välimus välimuseks, aga kuidas on käitumismustritega. Ütleme nii, et pärast laste saamist on jälle kõik illusioonid purunenud ja ausõna, vahel tundub, nagu ma oleks lihtsalt sama programmi uuendus, heal juhul ühe-kahe eemaldatud bugiga, üks spagetikood kõik.

Ok, ma nimetasin nüüd täpselt need kaks sõna, mida ma programmeerimisest tean ja pigem huumori kui tõe huvides. Kuigi seda spagetikoodi metafoori annaks veel lüpsta.

Lihtsalt veider ja naljakas on vaadata, kuidas ema reageerib mu lastele samamoodi kui mina. Ütleb samu asju, mida mina ütlen. Ärritub samadel hetkedel ja reageerib samamoodi. Heldib ka samadel hetkedel ja samamoodi. Ma iga kord üllatun uuesti, kui sarnaselt.

Eile ütlesime Luukale mitu lauset pea-aegu sõna-sõnalt sünkroonis. Nalja sai.

Vanaema olevat veel rohkem minu moodi olnud. Ta suri, kui ma keskkoolis käisin ja mäletan teda ikka hallipäise “õige” vanaemana. Nüüd olen mõelnud, et mis oleks, kui aega saaks painutada niiviisi, et 35-aastane mina, 35-aastane mu ema ja 35-aastane mu vanaema saaksime kokku ja räägiksime juttu. Kas see oleks täitsa peeglisse vaatamine?

2 thoughts on “nagu ema

  1. Olen emast väga erineva välimusega. Põhimõtteliselt peaaegu kõik välimuses pärisin isalt. Aga iseloom + jutt + käitumine – kahjuks kõik nagu ema. Miks kahjuks? Ema käitumine kõrvaltvaadatuna on olnud alati liiga intensiivne, liiga emotsionaalne, liiga palju vaid enda arvamust arvestav. Tunnen iga aastaga, et lähen täpselt samasuguseks. Hoian ennast tihti tagasi mõeldes, et ma ei taha olla ema moodi, aga ikka järjest enam on kordi, kui ma tagantjärgi mõtlen, et täitsa ema käitumine oli jälle.
    Õnneks saab mu abikaasa mu emaga hästi läbi ja tema leiab, et mu ema on täiesti ok. Mis lohutab mind, sest loodan, et kui ta emaga lepib, siis ei hakka minu käitumine teda ka häirima.

    Like

    1. Poole kommentaari pealt juba tahtsin vastata nii, nagu su viimane lõik vihjas… et äkki pole ema intensiivsus objektiivselt halb, vaid tähtis osa sellest, mis su mehele temas – ja sinus – nimelt meeldib.

      Like

Leave a Reply to maarjayano Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s