kuidas rääkida lapsega

Sho vanemad saatsid Jaapanist tema “Gray anatoomia”, jaapanikeelse. Õhtul vaatasid pikalt seda ja uurisid… no ma ei tea, mida nad uurisid. Äkki mingeid kõõluseid või asju jalal. Katsusid enda jalga ja lugesid raamatust selle kohta.

Asi algas õhtusöögi kanakoibadest ja küsimusest, kui kõva on luu ja kas Sho saab selle pooleks murda ja kui õnnestus, siis mis seal luu sees on, vaatasid ja siis võtsid raamatu välja.

Nende suhtlus pole mitte niivõrd vanema-lapse oma – et ai, kuidas üks nüüd teisele midagi õpetab -, kuivõrd ühistest huvidest lähtuv. Olgu see siis anatoomia või mingi (elektroonika)vidina meisterdamine või orienteerumas käimine.

Seejuures Sho ei räägi temaga kuidagi lihtsamaid sõnu kasutades. Ainult siis, kui Luukas üle küsib, mis üks või teine sõna tähendab. Sho räägib osa ajast nagu teise täiskasvanuga. Millalgi tahtsid mingit… muundurit (?) valmistada ja Luukas küsis, et mis see ongi ja Sho ütles midagi, mis kõlas umbes nii: vabandan, valmistan oma igava seletusega nüüd pettumuse, aga see ei erine suurt mobiililaadijast.

Kolmeaastasele ütles sellise fraasi. Viisakuskeelt kasutades veel.

Vahel tahaks ma küll, et ta jutul mingi kolmeaastase filter vahel oleks. Ta oskab rääkida nagu võrdne võrdsega, aga üldse ei oska… ütleme otse välja – manipuleerida – nagu vahel lapsevanem peab tegema, et kolmeaastast oma eesmärgi suunas nügida.

Väiksed asjad. Näiteks kui Luukas ütleb: ostame jäätist.

Ta ütleb: no ostame, aga ainult väikese jäätise, eks?

Mida vastab kolmene selle peale?

Suure! Suure jäätise ostame! Kindlasti suure!

Ta nagu ei tea, mis fraasid triggerdavad kolmeaastaseid. Ma tean täpselt, mida öelda ja mida ütlemata jätta. Oskan vestlust hoida sängis, mis selle voolu mu eesmärgi suunas viib. Sho kunagi ei kasutagi mingit teadlikku strateegiat vestluse pidamisel, mina teen seda lastega pidevalt – täpsustan eesmärgi, kaardistan teekonna selleni ja siis hakkan samm-sammult astuma.

Seepärast paljud argised igavad asjad sujuvad minuga paremini. Shoga sujuvad paremini argised põnevad asjad.

Hängime vahel ühe õudselt sümpaatse jaapani-hollandi paariga, kellel on kolm last. Luukas jumaldab kaht vanemat ja kõige noorem sündis Mariest päev varem samas haiglas. Enne sünde vahetasime hollandlannaga sõnumeid, et kes kui kaugel omadega on ja pärast käisime teineteisel külas, sest me toad haiglas olid sama koridori peal.

Meil on veel mitu veidrat ühisosa. Alates sellest, et me haridustee ja mõtteviis on hollandlannaga väga sarnane, kuni sinnani, et jutu sees tuli välja, et Sho ja see paar on nii 13 aastat tagasi viibinud Hollandis juhuslikult samal jalgpallimatšil.

Igatahes. Ükspäev olime neil külas, lapsed mängisid teises toas. Jaapanlane tuli laste juurest täiskasvanute juurde ja teatas: “Praegu juhtus üks väga šokeeriv asi.”

“Mis-mis?”

“Luukas kõnetas mind just viisakuskeeles.”

Jaapani keeles on väga selgelt eraldatud sõbralik-lähedane kõneviis ja viisakas kõneviis ja kolmeaastased vist viisakat kõnepruuki väga ei valda. Jaapanlaste seltskond arutas edasi, et nii raske on lastele viisakuskeelt õpetada.

Aga Maarja ja Sho, teie räägite vahepeal omavahel viisakas keeles, teatas üks neist.

Tõepoolest, miskipärast vahel räägime ja küllap seepärast Luukas oskabki. See ehk mõjub jahedalt.. aga viisakuskeeles on pikemad fraasid kui sõbrakeeles ja vahel see sõbrakeel tundub liiga lühike – lause lõpeb enne, kui korralikult algab… ja siis tundub, et viisakat lauset kuuleb paremini, heh. Selline on minu “vabandus”, võib-olla tõesti veider.

Igatahes, siis rõõmustasin küll, et Sho me lapsega inimese kombel räägib.

Ah ja üldse, õhtu selles seltskonnas kujunes väga imelikuks, sest nad olid just käinud 20. augusti laulupeol ja muljetasid ja esitasid mulle kui seltskonna esindus-eestlasele küsimusi. Neile meeldis õudselt “Ärkamise aeg” ja ma ütlesin, et “Koit” on väga hea ja edasi kuulasime neid järjest ja nad tahtsid veel ja veel kuulda. Me lahkusime teistest natuke varem, aga meist jäi mängima “Ta lendab mesipuu poole”.

2 thoughts on “kuidas rääkida lapsega

  1. Ma sain oma viimase raamatu tõlke toimetajalt manitseda, et me ju ei räägi nii (nagu mina olen inimesed rääkima pannud). S.t ma kasutasin siukseid pidulikke sõnu ja üldse. Aga räägime küll, meie peres igatahes. Ma ütlen poeglapsele nt “Kas sa palun ulataksid mulle seda/teist/kolmandat.” Või tema ütleb mulle, et ta ei soovi rohkem piima. /Pool aega muidugi kraakleme nagu turuvarblased, aga see ei tähenda, et teistmoodi ei saa./
    Sellest ma ei hakka üldse rääkima, et raamatus tegutsevad Inglise kõrgema keskklassi inimesed 80ndatel ja varem (inimesed, kes peavad koristajaid, kokkasid ja muud abipersonali; kelle lapsed käivad kallites erakoolides jne).

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s