Täna Luukas jälle ei tahtnud lasteaeda minna, sest ta ei taha lõunaund magada. Aga kuidagi ikka läks, kui ütlesin, et ta võib õpetajalt paluda, et kui tal üldse und ei tule, äkki saab jälle pilti joonistada, vanaemale sünnipäevaks näiteks.
Paar tundi hiljem tuli õpetajalt kõne, et kas vastab tõele, et Luuka vanaemal on sünnipäev ja seepärast peab ta magamise asemel kaarti joonistama ja ema tuleb kohe järele. Seletasin, et osa loost on tõsi ja täpsustasin, milline osa. Õpetaja muigas, et ta siin peab vaatama, kes mida luiskab, viimasel ajal raske järge pidada.
L. on järjest avastamas valetamise maagiat, niiviisi vaikselt kompab, et mis võimalused sellel maastikul on.
Hommikul sõi putru. Aga siis lahkus lauast. Ma uurisin, kas kauss tühi.
Jah, vastas, kummalise naeratusega.
Ma ei viitsinud diivanilt üles tõusta, nii et täpsustasin: kui ma lähen kausi sisse vaatama, kas leian sealt putru?
L. osutas seepeale sõrmega koridori suunas ja ütles: lähme sinna juttu rääkima!
Kavalpea.
Marie oli täna köha-nohuga kodus, nii et mingit eufoorilist vabadust polnud. Aga sain pisut unevõlga vähendatud.
Kui laps(ed) päeval magavad ja tekib haruldane hetk endale, siis on alati selline tunne, nagu mingil multikategelasel, kes korraga kolmes suunas punuma pistab – kas ma teen nüüd midagi, mida ma tahan teha või midagi, mida ma pean tegema või hoopis magan natuke?
Täna olen palju kuulanud täiega lummavat lugu – Tricky “No One Quite Like You“
Veel olen veetnud omajagu aega selle Rolling Stone artikliga, mis 500 maailma kõikide aegade parimat laulu reastab.
maarjablogi.com 