süümepäev

Lapsed läksid lasteaeda ja mind täitis mingi suur süüme.

Lubasin endale, et nüüd ei lähe kuskile välja veinitama, vaid löön kodu eriti läikima, koristan riidekuhjad eriti ära ja vaaritan midagi imelist – et kõik näeks, kuidas ma selle päeva välja teeninud olen.

Aga üldse ei viitsinud.

Unevõlg on juba väga suur, sest Marie öine rütm on nagu kolmekuusel beebil. Hommikul ei saanud üldse liikuma, aga siis jõin ära nii palju kohvi, et mind rabas meeletu loominguline puhang. Kui ma oleks siis blogi kirjutama asunud – te ei kujuta ette. Sellest oleks tulnud kõigi aegade parim blogiteos.

Aga ma surusin end küpseks ja vastutustundlikuks: kui nii suur inspiratsioon peal, siis tuleb seda kasutada homse loengu kodutöö tegemiseks. Seepärast on lapsed lasteaias. Mitte selleks, et ma blogida saaks.

Lugesin neid akadeemilisi tekste ja – ah, ma ei tea. Nii selgelt näen autorite ponnistamist ja pisaraid. “Kuidas pigistada välja…” Isegi, kui tegu on mingi Oxford Handbook raamatuga.

Kujutlen hästi, kuidas autorid higistavad: mul ei ole midagi öelda, appi mul ei ole midagi öelda, 2000 tähemärki veel, tähtaeg on keskööl. Keda ma veel tsiteerima peaks, äkki leiab siit veel midagi, jess, 1700 tähemärki veel.

Defineeriks nüüd seitsmendat korda ümber selle mõiste, millest me räägime ja mis on hästi udune niikuinii. Või äkki vaidleks lihtsalt kellegi teise mingile definitsiooni nüansile vastu. Ainult 600 tähemärki veel…

Pidin veetma terve päeva kodus, aga kohe, kui koolitööga ühele poole sain, kutsus sõber lõunale ja mõtlesin: pean prügi välja viima niikuinii, miks mitte siis korra kesklinnast läbi hüpata.

Lõunaks kogemata tellisin jälle kohvi ja sellega jõudsin paranoia-faasi. Ei usalda valitsusi, ei usalda kohtusüsteeme, ei usalda meediat, ei usalda teadust. Paraku, iseennast ka ei usalda.

Emaga vestlesin hiljuti jälle õpetamisest. Ma küsisin vist midagi sellist, et kuidas rääkida asjadest avatult, aga seejuures mitte tüürida ohtlikesse vetesse. Ema ütles: mõtle, kui Sokrates oleks oma küsimusi esitanud nii, et “ma tean küll, mis õige vastus on, ma lihtsalt kannatlikult küsin sinult küsimusi, kuni sa ka selle vastuseni jõuad, mida mina õigeks pean.” Ma vist alles nüüd saan päriselt aru, kui ohtlik mees ta oli.

Avatult rääkimine tähendab alati ohtlike vete riski.

Lõunasöök ja kohviparanoia, sõber läks tagasi tööle ja ma tulin koju enda eksistentsi õigustama. Pesukuhjad kokku, põrand puhtamaks, toit…

Ühe detaili põhjal inimese kohta kaugele ulatuvaid järeldusi teha on mu meelest rumal. Aga fakt, et ma pole mitte üks kord elus suutnud teha toitu 100% retsepti järgi, ütleb midagi minu kohta. Tõsiselt.

Algul püüan alati tublisti teha, aga siis lihtsalt jookseb aju lühisesse ja teatab: miks lisada seda, paneme hoopis seda. Või: miks kasutada köögikaalu, paneme silma järgi (näiteks etteähtust kaks korda rohkem ja siis tuleb hakata teisi aineid ka tasakaaluks silma järgi lisama). Või: see on üldse loll retsept, ma tahan muud toitu teha – poole retsepti pealt.

Ükskord võtsin sõbra appi, et Jamie Oliveri müslibatoone teha. Tema abiga äkki õnnestub esimest korda elus näpuga järge ajada, mõtlesin. Toiduainete nimekiri vastas retseptile, kogused mõõtsime, aga siis hakkasime oma peaga mõtlema – lisasime koostisosad retseptis kirjeldatust erinevas järjekorras. Järjekord pole siin oluline, mõtlesime. Oli.

Tulemuseks olid pudrubatoonid. Nagu… puder batooniks. Nalja sai.

Aga jah, täna… puht süümeka pealt surusin teha toitu, mis jätaks mulje, nagu ma oleks vaeva näinud.

Lisaks sellele, et ma retsepti ei suuda järgida, ma ei suuda enne toidu tegema hakkamist mõelda selle peale, mida ma teen üldse. Alustan lihtsalt algusest ja vaatan, kuhu lõpuks jõuan. Pooltel kordadel sohu.

Te võite ette kujutada täitsa apaatse näoga mind pliidi ääres, õhtusöögi pealisülesanne: leida oma eksistentsile õigustus.

No maitsestame riisi siis. No paneme kanaliha kaussi sojakastme, küüslaugu, meega. Läätsed, hmm, paneks keema. Karrit, kurkumit, soola. Äkki tuleb midagi. Kapis on kookospiima. Panen? Salat… kurgiribad, jälle.

Lõpuks tuli jummala maitsev toit. Ainult lastele ei maitsenud, oleks pidanud makaroni hakklihaga tegema.

4 thoughts on “süümepäev

  1. Hahahaa, mul on retseptidega täpselt sama! Ikka tekib vastupandamatu kiusatus teha ettenähtust teistmoodi 😀

    Like

  2. Heh, olen nüüd see nõme kommentaator, aga karri (eesti mõistes) ja kurkum on sama asi ju!? Aga su enda eksistentsi õigustamise dilemmat mõistan täiega, sest mul on hetkel see õnn, et beebi jäi mu kõrval magama (just) ja ma siin loen su blogi, kuigi peaks tegelema hirmuäratava puhta pesu mäe likvideerimise, õhtusöögi ( kas või söömise) või pulma korraldamisega. Aga isegi juba ära makstud profifotosid ei viitsi alla laadida, sest mis siis, kui arvutis ruumi pole piisavalt ja ma lihtsalt ei suuda hetkel kannatada mõtetki, et kuidas ma seda ruumi siis kiiresti juurde teen.

    Like

    1. Oo jaa see süüme, kui teed üht asja ja mõtled samal ajal, et peaks tegema midagi muud. Kui saaks vaid kätte oskuse lihtsalt teha mida teed ja mitte põdeda 🙂

      Ja siis need asjad, mida peab otsast lahendama… nagu see fotod ja arvuti jne. Ei kadesta 😀

      Aga kurkum on ju ainult puhas kurkum, aga karri on juba mingite asjade segu ehk? Neid on erinevaid. Kurkum alati sama. Ehk sisaldavad karrid muu seas ka pisut kurkumit, ei tea.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s