häbelik

Nii väsinud… täna käisin ülikoolis. Täitsa tore oli, sai mõelda, arutleda.

Ma ei tea, mis värk on mu temperamendiga. Häbelikkus ja ekstravertsus on ikka veider kombo. Lisaks veel tundlikkus oma ajakasutuse osas. Ei käi ma koolis aega raiskamas, nii et istun esimesse ritta ja püsin kõikide mõtetega kaasas ja kui õnnestub, ütlen sõna sekka.

Vastupidiselt ühele mu kursavennale täna. Oeh, ma loodan, et ta ei arva, et ma talle külge löön. Mu enesekindlus on selles osas löönud kõikuma.

Suvel sattusin kodukohvikus mitu korda juhuslikult vana sõbraga kokku ja siis paar korda saime seal meelega kokku. Pea iga kord mul lapsed ka kaasas ja. Meenutasime vanu aegu jne.

No ja siis ütlesin, et kuule, kui sa siin niikuinii hommikusööki sööd, tule parem minu poole järgmine kord. Teen ise sulle hommikusöögi. Pärast facebooks lisasin, et tule homme või ülehomme, siis kodu korras – hiljem ei tea lubada. (Ta on korrafriik.) Ta pani vaid naerunäo vastuseks ja nii jäigi.

Siis lõi mulle pähe, et ta arvab, et ma sebin teda. Et olen selline ääretult enesekindel naine: sõuan kohale oma haaremipükste, kammimata juuste ja kahe mudilasest wingman‘iga ja muudkui sebin lapsepõlvesõpru.

Aga jah, tagasi tänase juurde. Ma jummala häbelik inimene Ei meeldi, kui tähelepanu on minu peal, punastan. Ei taha kellelegi silma vaadata. Samas eelistan omaette olemisele inimestega jutustamist. Ja kui juba juttu ajada, siis parem oleks, et huvitavat.

Kiirustasin ülikoolist taksoga koju ja ei tea, miks, taksojuht hakkas rääkima ja muudkui rääkis. Ma suutsin vaevalt alguse ja lõpuga lauseid moodustada, aju kärssas neljast tunnist koolipingis.

Nii vabandasingi, et olen koolis kaua istunud ja ei oska rääkida. Ta küsis, kas õpetaja või õpilane. Ma ütlesin, et vana õpilane. Ta ütles, et ta ligi viiskümmend, aga läks psühholoogiat õppima. Siis rääkis valdava osa teest hoopis taksofirmade hingeelust, aga lõpuks oma ärevushäirest ja siis rääkisime tähenduslikest ametitest.

Vaatasin taksojuhiga tahavaatepeeglis tõtt ja kuulasin. Läbi peegli on natuke lihtsam silma vaadata, tuleb välja.

Kui auto mu maja ees peatus, siis veel natuke istusime ja rääkisime juttu. On see normaalne? Vastan ise: on.