püha argipäev

Mida iganes ma olen öelda tahtnud, hakkab juba vaikselt öeldud saama ja lisanduvad juba asjad, mida ma ehk öelda ei tahagi. Aga blogimiskuud jätkub veel… neljapäevani? Nii et siin me oleme.

L ja S käisid hommikul poes Luukale põlvekaitseid ja vannivahtu ostmas. Me Mariega magasime varajast lõunaund, aga ma ikka ei saanud päris välja puhatud.

Siis nemad läksid tõukerattaga trikiväljakule ja rabasse. Me Mariega läksime pikale jalutuskäigule. Liikusime ainult seljaga päikese suunas, seepärast ei saanud üldse enam koju tagasi pöörduda. Kui olin täitsa kindel, et Marie kärus magada ei kavatse, pöörasin meid jälle koduteele vastu päikest.

S tuli tagasi, magav L süles. Ma sättisin end joogasse, samal ajal kui S ja M alustasid õunamoosi keetmisega.

Kui koju tulin, olid nad kolmekesi moositeoga just lõpule jõudnud. Sho ütles, et Marie oli nii domineeriv olnud, et vajas oma potti oma moosiga. Käskis lisada suhkrut, käskis anda lusikat, panna tooli õigesse kohta jne. “Siia! Siia!”

Ta osutab alati näpuga, mida ta kuhu täpselt panna tahab ja viimasel ajal lisab “siia”.

Ja ta koguaeg säriseb, tõsiselt.

Nüüd tema magab, S ja L on mullivannis, L lõkerdab naerda.

Teate, mida ma peaaegu iga päev teen? Tantsin. Olen seda alati teinud. Mitte kuidagi planeeritult. Lihtsalt iga päev juhtub, et tuleb mingi hea lugu või hea tuju või lihtsalt panen mingi loo ja siis hakkavad juba puusad õõtsuma ja… Vahel koos lastega, tavaliselt täitsa üksinda.

Tõenäoliselt üks tähtsamaid rituaale mu päevas, kui nüüd mõtlema hakata. Kuigi alles eile panin tähele, et ma seda üldse teen niiviisi, igapäevaselt ja aastaid.