meelemürk

Kui päris aus olla, siis olin suure osa päevast purjus.

Ma ema sünnipäeval seltskonnale juba ütlesin, et mu uus hobi on daydrinking ja kui küsiti, et kuidas nii, siis ütlesin, et õhtuks pean ju kaineks saama. Öelge mulle, millal on kohusetundliku koduperenaise jooma-aken?

Aga-aga, ma räägin rohkem ja tegutsen vähem. Seda tasub mu blogi lugedes silmas pidada. Eriti, kui te loete midagi stiilis “ma enam kunagi ei hinda inimesi välimuse järgi” või “ma nüüd alati käin õhtuti trennis”:

Ei.

Ja kui ütlen, et mu hobi on daydrinking, siis see tähendab, et ma suht esimest korda elus teen punase veiniga tutvust. Olen suurema osa elust asjatult kaine olnud.

Sho läks eile varahommikul ära tööle ja tuli täna õhtul tagasi. Mul on juba pikemat aega kogunenud tõsine unevõlg, nii et väga raske oli end kokku võtta ja hea… inimene olla. Täna esimese kolmandiku päevast olin apaatselt diivanil siruli. Avastasin, et see on päris hea iseseisva mängimise koolitus lastele. (Köhivatele keskmiselt kord nädalas haigestuvatele lasteaiakõlbmatutele lastele…)

Haletsesin ja mõnitasin end seal diivanil.

Siis meenus oht, et köögimees tuleb kööki viimistlema. Ta kuude kaupa üle lasknud, meil mikrolaineahi pool aastat juba tooli peal. Mitte et ma teda inimesena ei mõistaks. Ma olen elus täiega alt vedanud ja üle lasknud, tean mis tunne see on.

Vaatasin, et köök nii segamini, et piinlik. Võtsin end kokku ja asusin koristama. Köögimees jättis tulemata.

Siis avasin veinipudeli ja sellest kujunes kolmas kolmandik päevast. Laste lärmakas mäng ei häirinud, vastupidi, elasin neile kaasa. Kuulasin Luuka juttu 100 protsenti. Tundsin ülimat hellust ja tänutunnet, et nad mul on – ja Sho. Tantsisime pööraselt. Hüppasime pööraselt. Naersime pööraselt. Suunasin lapsed kahekesi teisele korrusele mängima ja sain ise mitu pikka minutit alumisel korrusel valjult muusikat kuulata, tantsida, õhtusööki valmistada.

Esitasin kahele inimesele netichatis küsimuse “kes on su eeskujud?” ja kui küsimus tagasi tuli, vastasin igavalt, et Leonard Cohen ja “The poem is nothing but information. It is the constitution of the inner country”. Ja nii edasi, kogu tema tekst on nii hea. Kui keegi tahab kirjutamisest mõelda.

Pikalt olen püünele seadnud mõistust, aga viimasel mõnel aastal olen vaikselt hakanud tähele panema hoopis meelelist. Mitte vaimset – meelelist.

Kuidas on tunda neid tundeid, mida ma tunnen. Tajuda seda, mida tajun. Julgelt ja tugevalt ja võib-olla ülevoolavalt, ennast õigustamata, välja vabandamata. Lihtsalt.

Või kuidas muuta oma meelt ja vaadata, mis tunne siis on. Muuta meeleseisundit. Muuta maailma, muuta ennast, muuta seda pilku, millega maailma vaatad.

Kurat, pea hakkas valutama.

8 thoughts on “meelemürk

  1. Aw, kui ainult jätkaksid septembri kirjutamiskuud oktoobris, Sinu tekstid lähevad järjest ja järjest rohkem inner country valdkonda ja see on nii päriselt… Naudin väga ja väga kuidas oskad sisemerest kirjutada.

    Liked by 1 person

  2. Mul kulus matkal kahe nädala jooksul pea terve 4 liitrine punase veini pakk õhtuti lõkke ääres tiksudes ära, pluss kaks plokki tugevamaitselist juustu. Tänu pikale praktikale ja piiripidamise oskusele pole ei uimasust ega peavalu aastaid tundnud 😀

    Like

Leave a Reply to Mari Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s