iga päev kirjutamisest

Iga päev blogimine pole mingi naljaasi. Varsti kirjutan ainult sellest, mida ma oma elutoa aknast näen. Või tuleb alateadvus täitsa pinnale ja mis me siis teeme. Kas oleks hilja hakata anonüümseks blogijaks? Muudaks mõnd fakti enda elus, segaks jälgi – tütar on neljane ja poeg kahene, mees on korealane nimega Po.

Ma olen nii nõrk, et kohe, kui mõni inimene kommenteerib, et kirjutan nii kenasti ja tahaks iga päev lugeda, siis mõtlen, jessikas, nõudlus on suur, tuleb pakkuda.

Aga siis meenuvad need sajad lugejad, kes delikaatselt jätavad ütlemata, et ma igaõhtuse lambijutu maha jätaks ja kord kuus midagi sisukat kirjutaks. Või need, kes lihtsalt klikivad ja skrollivad ja liiguvad edasi – nagu see asi käibki. Kuigi ma siin iga õhtu ilgelt ponnistan.

Ma ei tea, kas on sajad lugejad, tegelikult. Küllap mitte tuhanded. Ega ka kümned. Ma näen küll blogi külastusstatistikat, aga ei ole enam üldse vaadanud, sest see info on kasutu. Sügaval südames usun, et need numbrid ei vasta tõele. Ükskõik, mis numbrid seal on või oleks, mitte ükski neist võimalikest numbritest ei vasta mitte ühelgi juhul tõele.

Vaistlikult ütlen, et blogi külastusstatistika eitamine on seotud sama ajuosaga, mis ei luba mul retsepte järgida ega möödunud kuu pere rahakasutust analüüsida. “Need numbrid ei saa tõele vastata, lihtsalt ei saa”, hehe.

Aga hea on, et ma seda asja ei usalda, sest kes oleks sihuke idioot, et räägiks sadadele võõrastele niisugust juttu, mida ma teile räägin. Või sajale. Igal juhul rohkem kui kümnele.

Kes räägiks kümnele võõrale sellist juttu?

Blogimine pole päris sama üksildane kui sahtlisse kirjutada, aga ikkagi – ma ei tea, kuidas mingi mõte lugeja peas kõlab või kõlamata jääb. Vahel keegi ütleb, et luges ja nii naeris. Siis ma siiralt tahan teada, mis täpselt naljakas oli, sest ma ei tea, et oleksin nalja teinud.

Naer naeruks, ma tegelikult ei saa kunagi teada mingeid teisi tundeid, mis mu jutt lugejale tekitab. Kui nad otsesõnu mulle ei kirjuta just. Ainult neid tundeid tean, mis kirjutamine mulle endale toob.

Aa ja lisaks ei mõelnud ma oma “blogikuuga” läbi seda pisiasja, et lähipäevil kandideerin ühte kohta ja siis nad guugeldavad mind. Kogu blogi keegi läbi ei loe, muidugi. Vaatavad lihtsalt mõne viimase postituse, kus kirjutan, et olen tugitooli-anarhist, kelle hobi on päevajooma.

Selle vastu muidugi aitaks, kui toodaks massiliselt hästi süütuid tekste peale. Täna: mu elutoa aknast paistab ehitusplats. Homme: mu magamistoa aknast paistab sinitaevas.

Oi, sellega meenub, et juba ammu tahtsin rääkida pihlapuust, mis mu elutoa teisest aknast paistab. Väike asi, aga meelest ei lähe: kui kevad tuli, siis kõik teised puud olid värsked kevaderohelised. Aga pihlapuu lehed olid algusest peale sügiserohelised. Alles suvekuude jooksul naabruse kased ja muud läksid sama tooni. Selline varaküps puu.

Lõpetuseks: kas keegi tahaks pakkuda mulle kirjutamiseks teemasid? Peamiselt blogimiskuu viimaseks päevaks ehk homseks. Aga kes teab, äkki jätkuks juttu oktoobrissegi.

22 thoughts on “iga päev kirjutamisest

  1. sinu iga päev kirjutamised meenutavad mulle, et inimestele tegelikult hullult meeldib, kui blogijad tihti kirjutavad. mu enda igapäevakampaaniad, mida vahel harva (ja enamasti sinust inspireerituna) teen, on ka alati väga menukad. ja no tõesti, olgu ehitusplats või pihlapuu või hommikune konjakijoomine, ikka on tore lugeda, kuidas maailm sealt sinu poolt otsast paistab 🙂

    tihti kirjutamise eelis on see ka, et see võtab nagu mingit… soorituspinget maha? kui pole jube pikka aega midagi postitanud, siis on tunne, et peaks millegi diibi ja tähtsaga välja tulema. ei saa kohe tühja koha pealt pihlapuuga peale lennata justkui. nii et olen sel kuul su postitusi lugenud ja täiega kade, et… tahaks ka kirjutada mõnest väiksest asjast, aga ma ei saa, sest ma ei ole peaaegu kaks kuud postitanud ja mis siis ilmarahvas arvab, kui nüüd tuleb lihtsalt üks piuks?

    mul ei tule ühtegi teemat su jaoks pähe homseks, nii tobe! aa, kle, mis su podcastist sai? kui üldse midagi?

    Liked by 2 people

    1. “tihti kirjutamise eelis on see ka, et see võtab nagu mingit… soorituspinget maha.”
      Jah. Just. Täpselt nii ongi.

      Like

      1. Oo jaa, tegelikult ma vist seepärast nii kord aastas kirjutamiskuid teengi. Muidu koguneb ja koguneb ja peab tulema justkui mingi suur asi. Iga päev kirjutades on nagu et “sorri, mina siin jälle”.

        Like

    2. Jaa, need paar blogijat, keda ma jälgin, ka kirjutavad harva ja isegi kord nädalas on liiga harva – lugejana. Kord kuus on kirjutajana olnud samas päris hea rütm 😀 Podcastid – nooh, algul lihtsalt polnud enam aega ja olid tehnilised probleemid lahendada. Siis kadus ära algaja jultumus. Ja nüüd mõtlen, et ah mis nüüd mina. Nii et nii jäigi.

      Like

  2. Sinu blogi lugemine tekitab mulle tunde, nagu oleksin väikese klaasi külma valget veini ära joonud. Taevas läheb selgemaks, inimesed muutuvad armsamaks ja ma saan järsku kõigest natuke paremini aru. Maailmast, iseendast, kõigest noh. Elu tundub tehtav. Kui sina saad oma päevaga hakkama (väikese päevajoomaga), siis saan mina ka.
    Kirjuta, kuidas Shol läheb. Mida uut ta on viimasel ajal Eesti ja eestlaste kohta avastanud – kui enam üldse.
    Ja kirjuta, mida sa jõuludeks saada tahaksid :). Või mis on sinu kodukohvik ja milline toit sind rõõmsaks teeb. Või kellega koos söömine sind rõõmsaks teeb. Või kas on midagi, mida sa Jaapanist nüüd ja praegu taga igatsed.

    Like

  3. Mina loen ja naeran mõnikord. Tundsin end kohe puudutatuna, sest noh, issand, ma ei taha ju oma naermisega solvata kedagi. 🙂 Naeran, kui on äratundmisrõõm argielu kirjeldustes, tekib mingi kergendus, et oh, keegi on veel selline, lisaks on need mõnusalt värvikad. Ei naera kuidagi kellegi üle, kui siis enda. 🙂

    Like

    1. Hehe, ega ma kurvasta, et naerdakse, ikka rõõmustan 😀 Ja no eks ma läbi huumori kirjutan paljust. Võib-olla lihtsalt ei taju alati ära, et midagi lausa haha-naljakas on.

      Like

  4. Sa oskad ühtviisi nauditavalt kirjutada nii igapäevastest kui diipidest asjadest. Mina hakkan puudust tundma neist igaõhtustest postitustest ja õhutan samas vaimus jätkama 😀

    Liked by 1 person

  5. Tjah, ritsik juba ütles kõik oma kommentaaris ära, aga tõesti, tunnen et minu elu muutub Sinu blogi lugedes ja paralleele nähes paremaks ja selgemaks ja ilusamaks.
    Igapäevaelu ja lastega seotud teemad ongi need mida loen väga hea meelega.
    Aitäh Sulle!

    Liked by 1 person

  6. Tegelikult sa ju teemasid ei vaja 🙂 eks? Või kui vajad, siis palun otsi Kaamose juurest Jutujahi väljakutsed üles 🙂
    Sinu enese elu, võrdlused Jaapaniga on juba terve maailm 🙂

    Mina olen üks nendest, kes naudib su igapäevast kirjutamist. Sinu eripäraks on rahulikkus, selgus, detailide märkamine ja väga hea huumorimeel.

    Like

    1. Jutujaht, väga äge asi!
      Tõesti, tihti pole teemasid vaja 😀 aga vahel võib jälle juhtuda, et on. Eriti, kui nui neljaks iga päev kirjutada vanduda…

      Like

  7. Just see blogi on nagu rosinake mu päevade saias (ei ole ta üldse maitsetu, tuim, kuiv sai, aga rosin ikka teeb veel mõnusamaks). Septembrikuu on eriti rosinane olnud ja kena oleks, kui neid aeg-ajalt ikka edaspidi kah hamba alla juhtuks.
    Väga meeldib kirjutamise elav stiil, Su mõttemaailm, avar maailmapilt ning muidugi lajatav avameelsus kerge boheemlusmomendiga selle kõige juures.
    Aitäh kah senise eest ja jätka samas vaimus, kirjuta, mis iganes sulest tuleb, seda naudin.

    Like

  8. ma lisan, et sul on väga hea… kuidas nüüd öeldagi? kirjutamisökonoomika. Ses mõttes, et sa oled väga hea tekstist tarbetut täitematerjali välja jätma. ja ei, “tarbetu” ei käi üldse teemade kohta, lihtsalt üldmulje on see, et kui sa otsustad midagi väljendada, siis ei pane sa sellele sõna- või lausetasandi ballasti kaasa. Sellised paraja pikkusega hüpped, mille lugeja suudab ise täita.

    Liked by 1 person

    1. Oi, äge, et sa sellist asja tähele paned, sest teen seda suht meelega. Kaalun, mitu sõna mingi lugu väärt on ja katsun vastavalt sellele sõnastada 😀 (Mitte et ma otseselt sõnu loeks…)

      Like

  9. Oh, palun jätka! Meie, Maarja blogi sõltlaste, jaoks on pausid paras piin. Kui mu Rss näitab, et taas kirjutanud oled, siis mu süda rõõmustab. Kirjuta millest tahes. Kassidest. Mis pidi vetsupaber käib. Kelle moodi Marie on ja kas teda hääldatakse Marie või Marii.

    Like

Leave a Reply to maarjayano Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s