mitu põhjust naeratada

Päevi pole ikka üldse mõtet ette planeerida. Täna hommikul saatsin Marie Shoga ära ja ise jäin köhiva Luukaga koju.

Nii lihtne ja harmooniline on elu ühe lapsega. Ükskõik, kumbaga seejuures. Oluline on number: üks.

Pikutasime, rääkisime juttu, kallistasime ja naeratasime. Hakkasin vaikselt jälle toibuma järjekordse ebapiisava unega ööst. Ja väga-väga vaikselt hakkasin ette kujutama, kuidas meie päev võiks edasi kulgeda.

Just siis helistas Sho ja teatas, et ta nihestas õlaliigest. On vist see õige väljend. Kui käsi rõvedasti õlast välja tuleb.

Luuka praegune absoluutne lemmikraamat on anatoomiaõpik arstitudengitele. Nii paks ja suur raamat, et ta vaevalt seda tõsta jaksab. Igasugu näidisjuhtumite kirjeldused sees. Eile just enne und küsis jälle Sholt, et vaataks seekord uuesti luumurde.

No ja kui ma Shoga telefonikõne lõpetasin ja Luukale teatasin, et isa õlg läks katki… See nägu, see kirjeldamatut õnne ja elevust täis nägu… Purskasin naerma, kui talle otsa vaatasin.

Ütlesin, et tegelikult on asi tõsine ja valus ja isa läheb nüüd haiglasse. Siis ta ilme korraks tõsines. Uuris tagasihoidlikult, et kuidas täpselt õlg katki läks ja kui ma seletasin, siis jälle… täiesti taltsutamatu õnnis naeratus ta näos oli tagasi.

Läksime EMO ette Shod ootama. Luukal oli hea tuju, aga ma märkasin, et mul on ka täiega hea tuju. Keerutasin Luukat ja ta kilkas.

Meist möödus paar haiglatöötajat ja üks hüüdis “lendav laps”. Ma vastasin, et kerge südamega lennutan teda siin, EMO ees.. Haiglatöötaja õnneks naeris. Ütles, et jah, lastehaiglani on ka vaid mõnikümmend meetrit, lase käia.

Tegelikult päris “lase käia” ei öelnud.

Siis käisime sõõrikukohvikus söömas, et vaest Shod lohutada.

Sho vaatas kohvikus kahe psühhopaatiliselt õndsa naeratusega tõtt. Midagi selles Sho õnnetuses rõõmustas mind tõesti. Äkki see, et ta vara töölt ära tuli. Olgugi et haiglasse. Ja kuna ta järgmised kolm nädalat on vasakukäeline, siis ehk õnnestub tavapärasest rohkem koos aega veeta.

Varsti saime aru, et ta käele vajalikku tuge oleks müüdud kohe EMO kõrval, nii et sõitsime haigla juurde tagasi.

Ma aitasin Shol poes särgi seljast, et müüja talle toe paigaldada saaks. Sho vaatas rahulolevat naeratust, mida ma kuidagi peita ei osanud, ja ärritus.

Mul tegelikult ei ole eriti seda va emalikku hoolitsusinstinkti. Helluse on, aga hoolitsemise mitte. Õudselt raske on teha kõik õigesti, kui lapsed haiged on. Ja igapäevane ümmardamine on terve võõras maailm.

Mind häirib tõsiselt, kui kolmene tahab, et ma teda teenindaks ja seejuures unustab viisakalt paluda.

Kui keegi tahab, et ma teda ümmardaks, siis õppigu mind korralikult manipuleerima. Seepärast õpetan Luukale fraase nagu “armas-kallis emme, palun anna mulle veel saia”. Ta kordab seda sõna-sõnalt ja ma kohe mõtlen, ah sa armas tupsu-nunnu, muidugi, kohe-kohe.

Nagu kui ma ütlen Shole, et “ütle, et ma olen kõige kallim ja parem ja su lemmik jne” ja ta kordab sõna sõnalt jne-ni välja ja ma mõtlen: oi, Sho sa oled imeline, aitäh!

Igatahes leidsin poest rulli, mida tahtsin enda selja jaoks osta ja müüja ütles, et aidake nüüd mehele särk ikka selga. Ma siis pomisesin, et jah, enne kui šoppama asun, võiks haiget kaasat aidata küll.

Kui tahtsin rulli eest maksta, tuli välja, et kontol pole raha. Üks hetk, ütlesin. Võlun endale pisut raha juurde. Las seni järgmine inimene ostab.

Haige jalaga noor naine, kes meie järel oma korda ootas, ütles, et ta tahaks väga näha, kuidas ma täpselt raha juurde võlun.

Edasi tegime mitu logistiliselt absurdset käiku veel, aga lõpuks võtsime lastehoiust Marie peale.

Kui ta mind nägi, siis ta naeratas laialt. Mitte hädiselt, et oi, emme, ma nüüd jooksen su sülle, ma vaeseke.

Ei – nagu lihtsalt oleks väga hea meel kohtuda. Ja kui ta eemal Luukat istumas nägi, siis ta naeratus venis veel laiemaks ja nii hellaks. Ja Luukas naeratas hellalt vastu.

Selline päev. Oleks ma hommikul midagi planeerima hakanud, oleks pettumus päris suur.

Terve omaette kogemus oli, kui käisin õhtul pimedas prügi viimas ja kuulasin Lana del Rey “Fuck it I love you‘d” Ta ikka suudab meeleolu luua.

Aa ja need kommentaarid, mis eelmise-üleeelmise postituse alla kogunesid, rõõmustasid mu tänast päeva ka üha uuesti. Kahtlustan, et tulen homme jälle kirjutama. Manipulatsioon, ma ütlen. Puhas manipulatsioon, millele rõõmuga alluda.

7 thoughts on “mitu põhjust naeratada

  1. nii armas
    ja tore on lugeda.
    mäletan, et kui selle blogi avastasin, siis järgnes mingi hetk vääääga pikk paus ja mõtlesin, et niipea kui kellegi toreda leian, siis loobub kirjutamisest. seega ma väga rahul olema 🙂 ja naeratab ka

    Like

  2. Mina olen ka see vaikiv lugeja ja rõõmustan, et nüüd tihti kirjutad. Teil on nii vahva pere ja tore on teie tegemistest osa saada. Kahe väikese lapsega mässamine on mul ka läbi elatud ja tekitab palju äratundmist. Tegelikult on see ainus blogi, mida ma loen 😉. Kuna ma olen su ammune õpilane, siis justkui ikka tuttavad inimesed, kuigi päriselt ju enam ammu mitte. Igatahes jõudu ja loodan, et ikka viitsid edasi kirjutada.

    Like

  3. Minu arust lihtsalt on kohatu kommentaare jätta puhtalt seetõttu, et sinu kirjutatu on nii hea ja siis minu kommentaarid mõjuksid lihtsalt… ma ei tea. Hakka halvemini kirjutama, äkki siis julgevad inimesed kommenteerida rohkem, mitte ei loe aukartuses sinu seatud sõnu. Okei, nali-nali, läbi interneti on eriti hea nalja teha, palun kirjuta täpselt samamoodi edasi!

    Like

Leave a Reply to Mari Cancel reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s