Pealkirjastada kaks blogipostitust tähtsalt “Eetika” läheb omaette absurdi valdkonda. Nii loll ei ole, et kolmanda paneks.

Siia kirja pannes oli mu seitsme minuti tund küllaltki selge, aga päris elus mitte nii väga.

Tund oli justkui üheksandale klassile, aga õpilasteks olid teised õpetajakandidaadid ja lisaks oli kaks hindajat. Teised õpilased olid usinad, aga hindajad võisid vahel tundi segada – sellised olid mängureeglid.

Kui flöödi jagamise seaduse kolm lakoonilist varianti välja käisin ja ainult ühe valida palusin, siis üks õpilane ütles: kas rohkem informatsiooni üldse ei ole? Mis seadus see selline on!

Ma ütlesin: see on seitsme minuti seadus. Naerdi.

Aga rõõmustasin, et õpilane ärritus. Hea algus demokraatlikule protsessile tehtud.

Kui tõin välja kolm väärtuspõhimõtet, siis üks õpilane tõstis käe ja ütles, et võrdsus ei ole ju loterii, see on ju see, kui nõrgemaid aidatakse. Ta oli valmis sellest veel pikalt rääkima. Jess, kaks ärritunut.

Aga mul oli tund juba kuus ja pool minutit kestnud ja “võrdsuse” ja “võrdsete võimaluste” arutelu ei tulnud.

Tahvlil oli ikka kirjas: milline on õiglane seadus?

Palusin tunni lõpuks küsimusele ühe lausega vastus kirjutada. Tahvlile lisasin märksõnad: võrdsus, toetamine, kompetents, muu. Palusin mõelda, millise märksõnaga käib kokku nende vastus ja oma paber selle sõna juurde kleepida.

Muidugi ei saanud ma seitsme minutiga hakkama, tuli ehk kaheksa ja pool. Vahepeal helises “koolikell” ja kiirustades ei õnnestunud asja nii selgelt kokku võtta kui oleks tahtnud.

Aga lõpuks jõudsin just sellesse magusasse punkti, kust oleks nii palju põnevat juhtuma hakanud, oleks tund kestnud.

Kellegi õiglustunne sai riivata. Keegi seedis, mis tunne on väärtusvõitluses kaotajaks jääda. Keegi ütles, et ta ei saa üldse aru, mis toimub – aus tunne, mis demokraatiast mõeldes tihti tekib.

Ühesõnaga, õpilased olid valmis tantsima seda paremat jalga lonkavat demokraatiatantsu ja see oleks nii lahe olnud.

Aga aeg sai otsa ja ega ma teadnud, kas kellelegi selleks hetkeks üldse jõudis kohale, mis ma lootsin, et jõuab. Või ma lihtsalt ärritasin ja ajasin segadusse. .

Õnneks hiljem hindaja ütles mulle, et tal oli nii huvitav, et unustas “tundi segada”. Tema sai aru, mida taotlesin, kui ka päris lõpuni hästi välja ei kukkunud.

Täna on küll selline päev, kus olen kirjutamiseks liiga väsinud, Aga nüüd on juba hasart sees, igapäevablogija blogib igapäevaselt.