järg

Pealkirjastada kaks blogipostitust tähtsalt “Eetika” läheb omaette absurdi valdkonda. Nii loll ei ole, et kolmanda paneks.

Siia kirja pannes oli mu seitsme minuti tund küllaltki selge, aga päris elus mitte nii väga.

Tund oli justkui üheksandale klassile, aga õpilasteks olid teised õpetajakandidaadid ja lisaks oli kaks hindajat. Teised õpilased olid usinad, aga hindajad võisid vahel tundi segada – sellised olid mängureeglid.

Kui flöödi jagamise seaduse kolm lakoonilist varianti välja käisin ja ainult ühe valida palusin, siis üks õpilane ütles: kas rohkem informatsiooni üldse ei ole? Mis seadus see selline on!

Ma ütlesin: see on seitsme minuti seadus. Naerdi.

Aga rõõmustasin, et õpilane ärritus. Hea algus demokraatlikule protsessile tehtud.

Kui tõin välja kolm väärtuspõhimõtet, siis üks õpilane tõstis käe ja ütles, et võrdsus ei ole ju loterii, see on ju see, kui nõrgemaid aidatakse. Ta oli valmis sellest veel pikalt rääkima. Jess, kaks ärritunut.

Aga mul oli tund juba kuus ja pool minutit kestnud ja “võrdsuse” ja “võrdsete võimaluste” arutelu ei tulnud.

Tahvlil oli ikka kirjas: milline on õiglane seadus?

Palusin tunni lõpuks küsimusele ühe lausega vastus kirjutada. Tahvlile lisasin märksõnad: võrdsus, toetamine, kompetents, muu. Palusin mõelda, millise märksõnaga käib kokku nende vastus ja oma paber selle sõna juurde kleepida.

Muidugi ei saanud ma seitsme minutiga hakkama, tuli ehk kaheksa ja pool. Vahepeal helises “koolikell” ja kiirustades ei õnnestunud asja nii selgelt kokku võtta kui oleks tahtnud.

Aga lõpuks jõudsin just sellesse magusasse punkti, kust oleks nii palju põnevat juhtuma hakanud, oleks tund kestnud.

Kellegi õiglustunne sai riivata. Keegi seedis, mis tunne on väärtusvõitluses kaotajaks jääda. Keegi ütles, et ta ei saa üldse aru, mis toimub – aus tunne, mis demokraatiast mõeldes tihti tekib.

Ühesõnaga, õpilased olid valmis tantsima seda paremat jalga lonkavat demokraatiatantsu ja see oleks nii lahe olnud.

Aga aeg sai otsa ja ega ma teadnud, kas kellelegi selleks hetkeks üldse jõudis kohale, mis ma lootsin, et jõuab. Või ma lihtsalt ärritasin ja ajasin segadusse. .

Õnneks hiljem hindaja ütles mulle, et tal oli nii huvitav, et unustas “tundi segada”. Tema sai aru, mida taotlesin, kui ka päris lõpuni hästi välja ei kukkunud.

Täna on küll selline päev, kus olen kirjutamiseks liiga väsinud, Aga nüüd on juba hasart sees, igapäevablogija blogib igapäevaselt.

eetika 2

Kirjutasin, et eile ülikoolis puistasin kuldseid lauseid demokraatia alustest. Rääkisin kursavennale, et demokraatliku ühiskonna üks tunnuseid on väärtuste paljusus. Ütlesin niiviisi spontaanselt vestluse käigus, nagu oleksin väga nutikas.

Tegelikult olin juhuslikult üleeile täpselt selle lause peale pingsalt mõelnud. Seepärast, et täna pidin pidama seitse minutit kestva ühiskonnaõpetause tunni demokraatia teemal ja tahtsin õpilased just selle tõdemuseni juhatada.

Alustasin tundi, kirjutades tahvlile küsimuse: milline on õiglane seadus?

Eile eetikaloengus õppejõud ütles, et tahate, ma toon teile põneva näite. Ütles: on perekond, viis last ja ema ja isa. Ema teeb koogi, üks laps aitab, üks laps on väike, üks on haige, üks on tudeng, erinevad ühesõnaga. Isa tuleb töölt väsinuna. Kook saab valmis.

Kuidas on õiglane kooki jagada?

Nagu rusikas silmaauku.

Minu planeeritud tund läks edasi nii: Aristotelesest ja Michael Sandelist inspireeritult otsustasin, et tunni lõpuks kuulutame välja flöödi jagamise seaduse.

Seletasin, et riik jagab tasuta 10 000 flööti, aga teie peate otsustama, kuidas.

Andsin õpilastele paberil kolm varianti (sest tund vaid seitse minutit).

  1. flöödid jagatakse juhuslikult, loterii alusel
  2. flöödid jagatakse neile, kes flööte ise soetada ei suuda
  3. flöödid jagatakse parimatele flöödimängijatele

Õpilased pidid valima ühe variandi ja põhjendama. Edasi toimus väide-vastuväide stiilis arutelu, edasi hääletati ja võeti seadus vastu.

Siis ma ütlesin, et iga vastusevariandi taga on peidus mingi väärtus, millest lähtuvalt otsus vastu võetakse.

Kes valivad esimese punkti, peavad tõenäoliselt oluliseks, et kõikidel kodanikel oleks võrdsed võimalused.

Kes valivad teise punkti, usuvad küllap, et õiglane on toetada ühiskonna nõrgimaid.

Kes valivad kolmanda, peavad ehk oluliseks kompetentsi – et hüve läheks sellele, kes seda kõige optimaalsemalt kasutab.

Ütlesin, et näete, ka siin väikeses seltskonnas võtame vastu otsuseid erinevatest väärtustest lähtuvalt. Demokraatliku ühiskonna tunnus on…

Eilses eetikatunnis läks koogijagamiseks. Õpilased pakkusid võrdseid tükke (nagu kommunism, noogutas õpetaja), mingeid teistsuguseid tükke (nagu kapitalism, noogutas õpetaja), Suuruse järgi, panuse järgi…

Ma ütlesin: enamuse hääl otsustab? Konsensus?

Õpetaja ütles: juba lähemal, juba lähemal….

Ma mõtlesin: mida-mida? Sellel ülesandel on õige vastus??

Tuli välja, et oligi. Õpetaja ütles, et õige vastus on, et iga inimesega tuleb rääkida. Võib-olla üks ei tahagi suurt koogitükki, võib-olla teine tahab homme kooki süüa, kolmas tahab pitsat… Kui kõikidega rääkida, leitakse lahendus, mis sobib kõikidele.

Vaat nii.

Ma ei öelnud õppjõule: ja võib-olla mõni nõuab tervet kooki. Võib-olla kolm teevad alliansi, suruvad läbi oma kooginõudmise. Võib-olla isa maksab emale pistist, ta ju leivateenija. Võib-olla üks ütleb, ah mis nüüd mina, aga kui koogist ilma jääb, peab seitse aastat vimma. Kes pitsa valmis teeb? Kas see, kes homme kooki sööb, tahab tänast tükki või peab keegi talle homseks koogi küpsetama?

Kui tänase loo moraal teile segaseks jäi, siis sõnastan selle selgelt ära: ma olen lihtsalt nii palju parem õpetaja.

Vist tuleb Eetika 3 ka, sorri.

eetika 1

Oh, kust ma üldse alustan…

Koolis käisin. Külalisõppejõud, äri- ja organisatsioonieetika teemaks. Äärmiselt huvitav ja oluline, mu meelest. Õppejõud on 20 aastat ja rohkem sellega tegelenud. Kuulan, mõtlen kaasa, õpetab täitsa hästi. Olen liiga palju The Office’it vaadanud ehk, aga vahel õige natuke meenutab Michael Scotti, kui too suuri sõnu ütleb.

Alustuseks saan heasse kirja. Ta küsib, kas kellelgi on töötamisega seoses eetilisi küsimusi õhus olnud.

Ma tõstan käe ja räägin, et kui mind jaapani keele tõlgiks palgatakse, siis kas ma tõlgin sõnu ja mõtteid ja vaatan, kuidas erinevatest kultuuridest pärit ärimehed üksteisest mitte üldse aru ei saa – või teadvustan, mis on kahe osapoole ühine eesmärk ja katsun vestlust… tõlgendada… nii, et see eesmärgi suunas liiguks.

Tõlgina oleks eetiline tõlkida sõnu või mõtteid, aga siis tuleb vahel lihtsalt kõrvalt vaadata, kuidas kaks osapoolt põrkuvad nagu autoõnnetus aegluubis. Kas on eetiline vaadata kõrvalt õnnetust, mille ära hoidmiseks oleksid ehk midagi teha saanud?

Õpetajale meeldib näide väga, lubab edaspidi loengutes kasutada. Mul on et jess, ma olen nii tubli õpilane.

Loeng jätkub. Õppejõud ütleb, et arvamusi on eetika teemal küll erinevaid, aga tema on täitsa kindel, et eetikaküsimused peaks olema üheselt mõistetavad: mis on õige, mis on vale, peaks kõikidele olema ühtmoodi selge.

Mu silmad lähevad natsa kissi, korraks.

“…tuleb teha lihtsalt õiget asja. Lihtsalt tuleb õiget asja teha. No tee lihtsalt seda, mis on õige. Ka siis, kui teised ei käitu eetiliselt, on alati sul võimalus siiski teha seda, mis on õige…”

Siis üks õpilane avaldab arvamust ja ütleb ka, et ta tahaks mõelda, et inimesed on ühel lainel selles osas. Õpetaja ütleb, aitäh sulle mõtte avaldamise eest, ja kordab: ma arvan ka ikka, et on üks selge eetika.

Juba teist korda üldse ei põhjenda, lihtsalt arvab.

Ma tõstan käe ja küsin, kas ta võiks laiendada, ta ütleb, et vaatame slaide edasi.

Vaatame slaide, ta räägib hästi laialt ja üldiselt, aga järsku on asi väga konkreetne: ühel slaidil on foto meeleavaldusest Vabaduse väljakul.

Kas see on eetiliselt õige? küsib õppejõud. Ei ole, muidugi ei ole, ütleb.

Ma tõstan käe, oma uskumatuses täpsustan: kas see on mingi anti-covid-midagi? Ta noogutab.

Ma ei saa pidama: aga nende inimeste seisukohalt, kes seal väljakul on, on tegu ehk väga eetiline. Nad muretsevad, nad ei pea eetiliseks seda, mis…

Õpetaja katkestab mind: võib-olla. Aga nende juhid ei tegutse kindlasti eetiliselt. Nende seniste tegude põhjal saab järeldada, et nad ei ole eetilised, vaid tegutsevad kurjade kavatsustega…

Ma tõstan käe, aga õpetaja ütleb, et teeks nüüd vaheaja.

Lähen kursavennaga kohvikusse.

Kas sa nägid praegu, kuidas ma õpetaja heast kirjast kukkusin, itsitan natuke hämmingus.

Jah, kas sina nägid, kuidas mu pinginaaber klassist välja astus, küsib ta vastu. Pinginaaber nimelt osales sellel meeleavaldusel, mille õpetaja eetiliselt paika pani.

Ma: kas ta tuleb ikka tagasi?

Ta: tuleb, ta arvuti jäi sinna.

Kursavend: samas, meeleavaldajad lõhestavad ühiskonda

Ma: aga meeleavaldamise õigus on demokraatliku ühiskonna üks alustest.

Ta. tõsi. Aga nad lõhestavad ühiskonna ühtsust

Ma: aga väärtuste paljusus on demokraatliku ühiskonna üks tunnuseid.

Ta: tõsi

Ma: fakk, kuidas see nii juhtus, et ma, ise “lammaste” tiimis, kaitsen järsku “oma peaga mõtlejate” õigusi…

Asi on selles, et… Kui ma ütlen oma päris isikliku arvamuse antud meeleavalduse teemal, siis mu isikliku arvamuse kohaselt on see ka ebaeetiline. Aga ma tean, et on väga mitu viisi, kuidas seda tõlgendada ja seejuures vähemalt kaks-kolm neist võiks veenvalt kõneleda eetilisuse eest.

Mu meelest ülikoolis (või ka põhikoolis) võiks õpetada nii, et iga nähtuse analüüsimisel tuuakse välja vähemalt kolm erinevat vaatepunkti. Isegi kaks vaatepunkti on ebapiisav. Ka kulli ja kirja visates võib münt servale seisma jääda. Seepärast vähemalt kolm.

Kas ma eksin? Ja kas ma olen arrogantne? Arrogantsus on nii ebameeldiv isikuomadus.

Kurat ma hakkan seda iga päev kirjutamise asja kahetsema.

Aga see on alles pool lugu. Tänasest loengust olen nii inspireeritud, et homme-ülehomme tuleb postitus pealkirjaga Eetika 2.