järg

Pealkirjastada kaks blogipostitust tähtsalt “Eetika” läheb omaette absurdi valdkonda. Nii loll ei ole, et kolmanda paneks.

Siia kirja pannes oli mu seitsme minuti tund küllaltki selge, aga päris elus mitte nii väga.

Tund oli justkui üheksandale klassile, aga õpilasteks olid teised õpetajakandidaadid ja lisaks oli kaks hindajat. Teised õpilased olid usinad, aga hindajad võisid vahel tundi segada – sellised olid mängureeglid.

Kui flöödi jagamise seaduse kolm lakoonilist varianti välja käisin ja ainult ühe valida palusin, siis üks õpilane ütles: kas rohkem informatsiooni üldse ei ole? Mis seadus see selline on!

Ma ütlesin: see on seitsme minuti seadus. Naerdi.

Aga rõõmustasin, et õpilane ärritus. Hea algus demokraatlikule protsessile tehtud.

Kui tõin välja kolm väärtuspõhimõtet, siis üks õpilane tõstis käe ja ütles, et võrdsus ei ole ju loterii, see on ju see, kui nõrgemaid aidatakse. Ta oli valmis sellest veel pikalt rääkima. Jess, kaks ärritunut.

Aga mul oli tund juba kuus ja pool minutit kestnud ja “võrdsuse” ja “võrdsete võimaluste” arutelu ei tulnud.

Tahvlil oli ikka kirjas: milline on õiglane seadus?

Palusin tunni lõpuks küsimusele ühe lausega vastus kirjutada. Tahvlile lisasin märksõnad: võrdsus, toetamine, kompetents, muu. Palusin mõelda, millise märksõnaga käib kokku nende vastus ja oma paber selle sõna juurde kleepida.

Muidugi ei saanud ma seitsme minutiga hakkama, tuli ehk kaheksa ja pool. Vahepeal helises “koolikell” ja kiirustades ei õnnestunud asja nii selgelt kokku võtta kui oleks tahtnud.

Aga lõpuks jõudsin just sellesse magusasse punkti, kust oleks nii palju põnevat juhtuma hakanud, oleks tund kestnud.

Kellegi õiglustunne sai riivata. Keegi seedis, mis tunne on väärtusvõitluses kaotajaks jääda. Keegi ütles, et ta ei saa üldse aru, mis toimub – aus tunne, mis demokraatiast mõeldes tihti tekib.

Ühesõnaga, õpilased olid valmis tantsima seda paremat jalga lonkavat demokraatiatantsu ja see oleks nii lahe olnud.

Aga aeg sai otsa ja ega ma teadnud, kas kellelegi selleks hetkeks üldse jõudis kohale, mis ma lootsin, et jõuab. Või ma lihtsalt ärritasin ja ajasin segadusse. .

Õnneks hiljem hindaja ütles mulle, et tal oli nii huvitav, et unustas “tundi segada”. Tema sai aru, mida taotlesin, kui ka päris lõpuni hästi välja ei kukkunud.

Täna on küll selline päev, kus olen kirjutamiseks liiga väsinud, Aga nüüd on juba hasart sees, igapäevablogija blogib igapäevaselt.

eetika 2

Kirjutasin, et eile ülikoolis puistasin kuldseid lauseid demokraatia alustest. Rääkisin kursavennale, et demokraatliku ühiskonna üks tunnuseid on väärtuste paljusus. Ütlesin niiviisi spontaanselt vestluse käigus, nagu oleksin väga nutikas.

Tegelikult olin juhuslikult üleeile täpselt selle lause peale pingsalt mõelnud. Seepärast, et täna pidin pidama seitse minutit kestva ühiskonnaõpetause tunni demokraatia teemal ja tahtsin õpilased just selle tõdemuseni juhatada.

Alustasin tundi, kirjutades tahvlile küsimuse: milline on õiglane seadus?

Eile eetikaloengus õppejõud ütles, et tahate, ma toon teile põneva näite. Ütles: on perekond, viis last ja ema ja isa. Ema teeb koogi, üks laps aitab, üks laps on väike, üks on haige, üks on tudeng, erinevad ühesõnaga. Isa tuleb töölt väsinuna. Kook saab valmis.

Kuidas on õiglane kooki jagada?

Nagu rusikas silmaauku.

Minu planeeritud tund läks edasi nii: Aristotelesest ja Michael Sandelist inspireeritult otsustasin, et tunni lõpuks kuulutame välja flöödi jagamise seaduse.

Seletasin, et riik jagab tasuta 10 000 flööti, aga teie peate otsustama, kuidas.

Andsin õpilastele paberil kolm varianti (sest tund vaid seitse minutit).

  1. flöödid jagatakse juhuslikult, loterii alusel
  2. flöödid jagatakse neile, kes flööte ise soetada ei suuda
  3. flöödid jagatakse parimatele flöödimängijatele

Õpilased pidid valima ühe variandi ja põhjendama. Edasi toimus väide-vastuväide stiilis arutelu, edasi hääletati ja võeti seadus vastu.

Siis ma ütlesin, et iga vastusevariandi taga on peidus mingi väärtus, millest lähtuvalt otsus vastu võetakse.

Kes valivad esimese punkti, peavad tõenäoliselt oluliseks, et kõikidel kodanikel oleks võrdsed võimalused.

Kes valivad teise punkti, usuvad küllap, et õiglane on toetada ühiskonna nõrgimaid.

Kes valivad kolmanda, peavad ehk oluliseks kompetentsi – et hüve läheks sellele, kes seda kõige optimaalsemalt kasutab.

Ütlesin, et näete, ka siin väikeses seltskonnas võtame vastu otsuseid erinevatest väärtustest lähtuvalt. Demokraatliku ühiskonna tunnus on…

Eilses eetikatunnis läks koogijagamiseks. Õpilased pakkusid võrdseid tükke (nagu kommunism, noogutas õpetaja), mingeid teistsuguseid tükke (nagu kapitalism, noogutas õpetaja), Suuruse järgi, panuse järgi…

Ma ütlesin: enamuse hääl otsustab? Konsensus?

Õpetaja ütles: juba lähemal, juba lähemal….

Ma mõtlesin: mida-mida? Sellel ülesandel on õige vastus??

Tuli välja, et oligi. Õpetaja ütles, et õige vastus on, et iga inimesega tuleb rääkida. Võib-olla üks ei tahagi suurt koogitükki, võib-olla teine tahab homme kooki süüa, kolmas tahab pitsat… Kui kõikidega rääkida, leitakse lahendus, mis sobib kõikidele.

Vaat nii.

Ma ei öelnud õppjõule: ja võib-olla mõni nõuab tervet kooki. Võib-olla kolm teevad alliansi, suruvad läbi oma kooginõudmise. Võib-olla isa maksab emale pistist, ta ju leivateenija. Võib-olla üks ütleb, ah mis nüüd mina, aga kui koogist ilma jääb, peab seitse aastat vimma. Kes pitsa valmis teeb? Kas see, kes homme kooki sööb, tahab tänast tükki või peab keegi talle homseks koogi küpsetama?

Kui tänase loo moraal teile segaseks jäi, siis sõnastan selle selgelt ära: ma olen lihtsalt nii palju parem õpetaja.

Vist tuleb Eetika 3 ka, sorri.

eetika 1

Oh, kust ma üldse alustan…

Koolis käisin. Külalisõppejõud, äri- ja organisatsioonieetika teemaks. Äärmiselt huvitav ja oluline, mu meelest. Õppejõud on 20 aastat ja rohkem sellega tegelenud. Kuulan, mõtlen kaasa, õpetab täitsa hästi. Olen liiga palju The Office’it vaadanud ehk, aga vahel õige natuke meenutab Michael Scotti, kui too suuri sõnu ütleb.

Alustuseks saan heasse kirja. Ta küsib, kas kellelgi on töötamisega seoses eetilisi küsimusi õhus olnud.

Ma tõstan käe ja räägin, et kui mind jaapani keele tõlgiks palgatakse, siis kas ma tõlgin sõnu ja mõtteid ja vaatan, kuidas erinevatest kultuuridest pärit ärimehed üksteisest mitte üldse aru ei saa – või teadvustan, mis on kahe osapoole ühine eesmärk ja katsun vestlust… tõlgendada… nii, et see eesmärgi suunas liiguks.

Tõlgina oleks eetiline tõlkida sõnu või mõtteid, aga siis tuleb vahel lihtsalt kõrvalt vaadata, kuidas kaks osapoolt põrkuvad nagu autoõnnetus aegluubis. Kas on eetiline vaadata kõrvalt õnnetust, mille ära hoidmiseks oleksid ehk midagi teha saanud?

Õpetajale meeldib näide väga, lubab edaspidi loengutes kasutada. Mul on et jess, ma olen nii tubli õpilane.

Loeng jätkub. Õppejõud ütleb, et arvamusi on eetika teemal küll erinevaid, aga tema on täitsa kindel, et eetikaküsimused peaks olema üheselt mõistetavad: mis on õige, mis on vale, peaks kõikidele olema ühtmoodi selge.

Mu silmad lähevad natsa kissi, korraks.

“…tuleb teha lihtsalt õiget asja. Lihtsalt tuleb õiget asja teha. No tee lihtsalt seda, mis on õige. Ka siis, kui teised ei käitu eetiliselt, on alati sul võimalus siiski teha seda, mis on õige…”

Siis üks õpilane avaldab arvamust ja ütleb ka, et ta tahaks mõelda, et inimesed on ühel lainel selles osas. Õpetaja ütleb, aitäh sulle mõtte avaldamise eest, ja kordab: ma arvan ka ikka, et on üks selge eetika.

Juba teist korda üldse ei põhjenda, lihtsalt arvab.

Ma tõstan käe ja küsin, kas ta võiks laiendada, ta ütleb, et vaatame slaide edasi.

Vaatame slaide, ta räägib hästi laialt ja üldiselt, aga järsku on asi väga konkreetne: ühel slaidil on foto meeleavaldusest Vabaduse väljakul.

Kas see on eetiliselt õige? küsib õppejõud. Ei ole, muidugi ei ole, ütleb.

Ma tõstan käe, oma uskumatuses täpsustan: kas see on mingi anti-covid-midagi? Ta noogutab.

Ma ei saa pidama: aga nende inimeste seisukohalt, kes seal väljakul on, on tegu ehk väga eetiline. Nad muretsevad, nad ei pea eetiliseks seda, mis…

Õpetaja katkestab mind: võib-olla. Aga nende juhid ei tegutse kindlasti eetiliselt. Nende seniste tegude põhjal saab järeldada, et nad ei ole eetilised, vaid tegutsevad kurjade kavatsustega…

Ma tõstan käe, aga õpetaja ütleb, et teeks nüüd vaheaja.

Lähen kursavennaga kohvikusse.

Kas sa nägid praegu, kuidas ma õpetaja heast kirjast kukkusin, itsitan natuke hämmingus.

Jah, kas sina nägid, kuidas mu pinginaaber klassist välja astus, küsib ta vastu. Pinginaaber nimelt osales sellel meeleavaldusel, mille õpetaja eetiliselt paika pani.

Ma: kas ta tuleb ikka tagasi?

Ta: tuleb, ta arvuti jäi sinna.

Kursavend: samas, meeleavaldajad lõhestavad ühiskonda

Ma: aga meeleavaldamise õigus on demokraatliku ühiskonna üks alustest.

Ta. tõsi. Aga nad lõhestavad ühiskonna ühtsust

Ma: aga väärtuste paljusus on demokraatliku ühiskonna üks tunnuseid.

Ta: tõsi

Ma: fakk, kuidas see nii juhtus, et ma, ise “lammaste” tiimis, kaitsen järsku “oma peaga mõtlejate” õigusi…

Asi on selles, et… Kui ma ütlen oma päris isikliku arvamuse antud meeleavalduse teemal, siis mu isikliku arvamuse kohaselt on see ka ebaeetiline. Aga ma tean, et on väga mitu viisi, kuidas seda tõlgendada ja seejuures vähemalt kaks-kolm neist võiks veenvalt kõneleda eetilisuse eest.

Mu meelest ülikoolis (või ka põhikoolis) võiks õpetada nii, et iga nähtuse analüüsimisel tuuakse välja vähemalt kolm erinevat vaatepunkti. Isegi kaks vaatepunkti on ebapiisav. Ka kulli ja kirja visates võib münt servale seisma jääda. Seepärast vähemalt kolm.

Kas ma eksin? Ja kas ma olen arrogantne? Arrogantsus on nii ebameeldiv isikuomadus.

Kurat ma hakkan seda iga päev kirjutamise asja kahetsema.

Aga see on alles pool lugu. Tänasest loengust olen nii inspireeritud, et homme-ülehomme tuleb postitus pealkirjaga Eetika 2.

linna kuningas

Kui ma oleks Tallinna kuningas, siis ma teeks autojuhtide elu põrguks.

Teeks nii, et kesklinna autod ei tulekski. Umbes sealtmaalt, kus trammiliinid lõppevad, algaks eraauto-vaba piirkond.

Ehk maksustaks kesklinna sisenemist nagu välismaal kiirteid, ei tea. Parkimisvõimaluse kesklinnas viiks miinimumini ja teeks õudselt kalliks. Igasugu tänavaäärse parkimise lõpetaks Tallinnas ära.

Aga keegi ei tulekski selle peale, et oma autoga kesklinna minna, sest ühistransport oleks nii õudselt mugav. Soe, puhas, peatusest saaks peale vähemalt iga kolme minuti tagant. Lisaks takso, (elektri)rattad…

Ma teeksin pea kõik kõrvaltänavad ühesuunaliseks. Jätaks täpselt auto laiuse teeriba sõitmiseks, et ei tuleks pähegi gaasi üle 20 km/h vajutada. Eramajade piirkonnas keelustaksin tänaval parkimise. Kui on auto, leiad hoovis sellele koha. Kõik need rohelised Nõmme ja Kristiine tänavad – need oleks nüüd kõndijatele ja ratturitele.

Autot võiks müüa ainult, kui uus omanik tõendab, et tal on autole parkimiskoht olemas. (Muide, Jaapanis tehakse nii, vähemalt suurlinnades.) Korteri peaks alati ostma parkimiskohaga. (Nii vist ongi, uute majade puhul.) Mida teha autoprobleemiga vanade suurte korterelamute ümber, ei tea. Täielik õudus, mis toimub.

Kergliiklustee teeksin täiesti eraldi nii kõnniteest kui autoteest. Mitte mingit valge joone või punase tee nalja.

Järsku oleks linnas liikudes vaade täiesti teine, tunne täiesti teine. Silmi ei risusta enam ükski tänavale niisama vedelema jäetud auto. Nii lihtne ja mõnus oleks liikuda rattaga, jalgsi…

Autoomanikuna oleksin ma algul retsilt tige. Eriti, kui ma Tallinna kuningana veel automaksu kehtestaks, mille toel ühistransport üles vuntsida. Annaksin algul endale molli nagu Edward Norton Fight Clubis.

Olin juba väga tige, et me ilgelt kalli parkimiskoha korteriga koos olime sunnitud soetama.

Oleks natuke aega tige, aga siis avastaks järjest, kui mõnus on linn, kui palju vähem on lärmi, kui maitsev õhk ja kui palju rohkem rohelust. Vähem stressi, parem tervis, mõnus liikuda ja olla.

marie sõnad

Uneajal on nii, et istun laste nari kõrval maas padjal ja Marie nõelub oma madratsi ja minu süle vahet. Ja üks hetk, kui ta mul jälle süles on, hakkan laulma mõmm-mõmm-mõmm-mõmm ja samamoodi edasi, sest ma enam ammu ei viitsi tervet laulu laulda. Ja siis hakkab Marie selle peale soleerima. Kõik ta alateadvus – mis vist on sama asi kui ta teadvus – tuleb pinnale.

“Auhh-auhh mjauu emme sokk kohv ihhahaa piss vein….”

Jep, tänane uus sõna on vein. Sho valas mulle klaasi ja edasi vaidlesin Mariega teemal, kas ta võib veini juua. Päeva kõrg- või madalhetk oli see, kui pooleteiseaastane röökis, silmist pisarad pritsimas, käsi välja sirutatud: vein! vein!

Kui Luukas oli sama vana, teadsin ma täpselt, mis sõnu ta oskab. Marie puhul on raske, ta sõnavara on nii kaootiline ja mu pika- ja lühiajaline mälu on nii palju kehvem kui vanasti.

Terve eraldi kategooria on need sõnad, mida ta lihtsalt järele kordab nagu proff papagoi. Näiteks “pulgakomm” või “Ted Talk”.

Aga argipäevas on olulised piss ja kaka ja pepu – venna teene. Ma nii ootasin, millal Luukale kakanaljad nalja tegema hakkavad ja see oli tore umbes kaks päeva, ülejäänud kolm kuud on olnud lihtsalt piin. Luukas mõjub vahel, nagu tal oleks Tourette’i sündroom, ausõna.

Olulised on seed sõnad ka praktiliselt, sest M. otsustas, et ta nüüd käib potil. Kuigi ma olin pigem seda meelt, et oota veel, ma ei viitsi. Õpi ise pükse ära võtma ja siis hakka potil käima. (Ja õpi rääkima enne kui rääkima tuled.)

Riiete ise ära võtmine ja selga panemine on ka praegu kuum teema. Hakkama ta eriti ei saa, aga kui aidata püüan, pistab kriiskama.

Siis on oluline sõna “toit”. See tähendab ta jaoks konkreetselt üht asja. Ta ütleb “toitu” või “tuutu”, kui tahab tuubitoitu. Kõlab küll väga hädiselt, kui laps “toitu” tahab. Nagu et andke mulle midagigi hamba alla.

Jaapanikeelsetest sõnadest on kõige popim “mimi” ehk kõrv. Kehtib nii kõrvade kui kõrvaklappide puhul ja, kui vähegi võimalik, kaasneb kellegi kõrvast sikutamine.

Ah ja “piima”. Ükspäev pani päikeseprillid pähe, nõudis piima ja keeldus rinnal olles päikeseprille peast võtmast. Päikeseprillid ja piim võiks kuuluda erinevatesse maailmadesse, aga ütleme nii, et võõrutamine ei edene hästi.

Selline laps.

Täna ronisid Luukaga kahekesi porgandpaljalt köögilauale, tantsisid, keerutasid ja naersid. Ma olin ühtaegu väga ärritunud ja väga heldinud.

kontor

Netflix on nüüd valmis – seal on Friends ja seal on The Office. Esimest olen liiga palju vaadanud, teist pole aastaid näinud, nii et alustasin.

Pärast Kontorit on igasugu valusa nalja sarju tulnud. Mõtlesin, et ehk on see lihtsalt esimene paljude seas, aga nüüd üle vaadates… Kuldsed tegelased kokku kirjutatud ja no mis näitlejad, uskumatu – ja sajandi armastuslugu.

Nägin sarja esimest korda ehk 2006. aastal ja mäletan selgelt, et ma ei osanud piisavalt hästi inglise keelt, et dialooge päris välja kuulda. Kasutasin ingliskeelseid subtiitreid. Siis ka vist päris kõigest aru ei saanud.

Ja mäletan, et mul oli toimuvat koguaeg valus vaadata. Nii õudselt piinlik. 15 aastaga on mu huumorimeel kõvasti karastunud.

Õudsest rääkides – ma olen nüüd nii vana, et räägin pidevalt oma elust 10 aastat tagasi ja 20 aastat tagasi ja ise mõtlen, et see oli ju alles eile.

süsteemid

Olen siin viimasel ajal maininud, et ei usalda enam ei poliitikat ega meediat ega teadust ega kohtusüsteeme ega… lisasin terve hulga suuri sõnu.

Mõtlesin, et ehk peaks täpsustama. Kuna ajad on sellised, et tark on mainida, mis tiimis oled, muidu oled vastastiim.

Kui on ainult kaks klubi, siis ma olen ikka lammaste omas.

Aga selle suure usaldamatuse jutuga pidasin silmas viimaste aastate üht valusamat arusaama, mis küllap käib lihtsalt täiskasvanuks saamise juurde. Tõdemust, et absoluutselt kõik süsteemid on vigased.

Seepärast oleks ma näru aktivist, vajalikku entusiasmi ei ole. Kujutlust, et kui üks süsteem asendada teisega, saab kõik korda.

Mõtlen pigem, et kas tantsime selle tantsu paremat jalga longates lõpuni või proovime teist tantsu ja vaatame, kas siis lonkab vasak jalg või jääb kael kangeks või…

Minu sügava optimismi juured asuvad veel sügavamas pessimismis, ausõna. See on nii imeline, kui inimesed on head, sest me võime olla nii õudsed.

Mis teha, kui süsteemid lonkavad, vähemalt püsivad veel jalul. Aga süsteemile liialt toetuda ka ei julge.

Nüüd on variant, et täpsustan veel seda ja teist mõtet, et keegi minust jumala eest valesti aru ei saaks – või lähen magama.

rõdutants

Vend käis täna külas ja filmis, kui ma rõdul Mariet magama tantsisin, ja saatis oma sõpradele vaatamiseks.

Käin rõdul tantsimas igapäevaselt, aga tavaliselt ehk mitte nii hoogsalt. Täna olin jätkuvalt sellest laulust sõltuvuses, mida eile siin ka jagasin.

Hommikul ema rääkis mulle midagi ja küsis siis, umbes, et miks ma nii trotsi täis näoga olen. Ma ütlesin, et ma ausalt lihtsalt tahaks praegu minna oma nurka ja ainult kuulata seda üht lugu. (Kehva unega öö ja kohv alles pooleli ja – jah, lapsed olid ainult kolm ja pool päeva terved, nüüd on mõlemad ammu jälle haiged.)

Palusin vennalt video ja jagasin seda Instagramis ka, sest mu enesehinnag ei toetu pelgalt sisemisele veendumusele, et olen väärtuslik.

Samal ajal, kui sobivat filtrit valisin, rääkisime vennaga jälle internetiajastu privaatsusküsimustest.

Seletasin, et mul on võrdlemisi range kilp kaitseks info osas, mida algoritmid minust pumbata saavad, aga see-eest varustan vaba detailse ja vahetu infovooga jälitajat või mõrtsukat, kes just minu ja mu pere sihikule võtta sooviks. Elus tuleb teha valikuid, kõike ei saa.

Kuulasn lugu terve päeva ja õhtul järsku mõtlesin, et mis oleks, kui ma Marie tantsuga uinutamise video muusikule saadaksin.

Kalkuleerisin kähku, et see pigem annaks talle midagi kui võtaks. See on ainult viis sekundit pikk.

Tal oleks pigem heameel, kui saaks teada, et tema strip me use me abuse me haamrisurma lugu rõõmustab ühe rõdul lapsega tantsima.

Enne, kui liiga palju mõelda jõudsin, otsisin ta Instagramis üles ja panin video sõnumina teele. Kirjutasin juurde, et mulle meeldib ta uus lugu. Ta vastas hulga südametega ja tänas.

Niisiis olen oma poolehoidu otse avaldanud kahele inimesele – Marina punase tiimi poliitikule ja Nigeeria-Londoni poeedile.

Aga äkki on edaspidi lihtsam.

Mul on absoluutselt iga kord olnud ainult rõõm, kui keegi ühendust võtab, et mu tegemistele poolehoidu avaldada. See julgustab.

Mul on sõber, kes paistab et alati ütleb inimestele, kelle mingi asi teda puudutab. Tulemuseks on tal aastate pikkused (kirja)sõprused inimestega, keda ma ei julgeks kõnetadagi.

Aga tegelikult on nii, et… võib-olla tõesti on maailmas käputäis inimesi, keda on liiga palju kiidetud. Ja käputäis, keda on täpselt piisavalt kiidetud. Aga kõik teised vajaks julgustust ja kiidusõnu rohkem, olen täiesti kindel.

salvestamine

Käisin täna “Minu Tokyo” audioraamatut sisse lugemas. Oi okkaline on see teekond.

Vahepeal vandusin, et edaspidi kirjutan vaid lihtlausetega. Kuidas mul lasti nii pikki lauseid kirja panna?

Olles nii pool tundi järjest lugenud, tekkis tunne, nagu mesilane oleks suhu nõelanud. Edasi lugesin sellise suuga veel kolm ja pool tundi.

Võiks arvata, et suudan kaks lauset järjest vigadeta lugeda. Ei pruugi suuta. Tähed lähevad segamini, sõnad lähevad segamini…

Salvestame tuntud helilooja kodustuudios. Üks pikem paus oli ka. Siis sõime frikadellisuppi ja kodust leiba. Ta rääkis oma projektidest ja elust, ma oma. Kuigi ma oleks pidanud vait olema.

Õhtul läksin Theatrumisse Ionesco “Kuningas sureb” vaatama. Tulin sealt välja elusamana.

M. käis eile vaatamas ja kirjutas mulle, et lavastus võiks mulle meeldida, sest ma olen vist tema ainus sõber, kes surmale päriselt mõelnud on.

Võtan komplimendi, kust annab võtta.

Mingid mõtted olid väga tuttavad. Osa neist lausa “Minu Tokyosse” kirja pandud, khmkhm. Siis, kui mul õnnestus tänu surmale elamise rõõmu omal nahal kogeda.

Mingid hetked lavastuses olid võimsad. Mingitest asjadest ei saanud hästi aru.

Muidu, oma surma osas olen ma äärmiselt põnevil. Ainult, et tahan enne piisavalt põhjalikult elada.

Muusikast – olen praegu pöörases vaimustuses laulust “Message in a Hammer“, Obongjayar.

kõrvaklapid

Silmaklappide osas ei oska öelda, aga kõrvaklappidega käin küll koguaeg ringi. Neil on mu jaoks väga mitu funktsiooni, mis tavaliselt kõik ühe päeva jooksul kaetud saavad: silmaringi avardamine, meeleolu timmimine, sõbraga kõnelemine nii, et käed vabad argitoimetusteks, reaalsusest põgenemine…

Ma läheks hulluks, kui pesu kuivama panemine oleks ainult pesu kuivama panemine, köögi koristamine oleks ainult köögi koristamine, lapsevankri lükkamine… Marie vist arvab, et kui ma kõrvaklappe pähe ei pane, siis piim tööle ei lähe.

Need argiasjad on kõik mu jaoks kõrvaltegevused. Peamine on see, mis toimub kõrvaklappide vahel.

Viimasel ajal pole eriti podcaste kuulanud. Olen hoopis muusikalainel ja see on nii imeline. Kui ma saaks üksikule saarele ainult ühe asja kaasa võtta, võtaks Spotify.

Tean-tean, kui panna pesu kuivama ja ainult, siis see on nii zen, nii mindfulness. Aga kui kuulata seejuures midagi tõeliselt head, on puhas õndsus, nii et.

Muidugi on kõrvaklappide kandmine üks eskapismi vorme. Vahel võib juhtuda, et olen õhtuks nii läbi ja tüübid röögivad ja ma ropendan omaette inglise keeles ja lükkan heli summutavad klapid pähe. Võta mind kaasa ja kaugele saarele vii….

See pole õige, ma tean, aga nii lihtsalt on.