siseelu

Mul on sõber, kellega vahel oleme nii ühel lainel. Selles mõttes, et räägime juttu ja siis avastame, et me parasjagu mõtestame oma elus lahti mingit sarnast asja.

Ükskord hakkasime rääkima rikkast siseelust. Tuli välja, et me mõlemad küsime endalt selle kohta, mis toimub me sees ja kas ja miks see peaks üldse mingi välise vormi saama.

Ma ei mäleta enam, mida ütlesin mina ja mida tema, nii et esitan kõike seda oma mõttena.

Aga mõte on umbes selline: siseelu rikkus on ju ainult iseendale. Mis iganes sellest tekib väljapoole, on juba midagi muud.

Kui eemaldada valemist ego, meenutada, kui kiiresti tuleb surm ja kui suur on ilm, võiks lihtsalt nautida oma siseelu rikkust.

Aga ikka tekib tung kirjutada romaane, komponeerida muusikat, teostada end kuidagi mingil tööpostil, riputada instagrami, end pahupidi pöörata ja oma sisemust kõigile näidata.

Kuigi see ei ole võimalik. Siseelu on sisemine. Ainult me enda rõõmuks.

Heal juhul see lihtsalt kuidagimoodi kiirgab meist välja, kontrollimatult, nii et inimesed me ümber saavad sellest seda, mida neil on vaja.

Mul oleks veel igasugu asju öelda, aga kuna selgus, et oktoober on ka september, siis jätan homseks ja lähen vahelduseks aegsasti magama.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s