pisivõidud, pisikaotused

Tulles tagasi eilse juurde, siis lapsed läksid aeda, aga L. õpetaja kirjutas lõunal sõnumi, et tal on täitsa märg tugev köha ja ma kirjutasin, kas peaks varem järele tulema ja ta ütles jah.

Läksin saba jalge vahel nagu läbikukkunud lapsevanemale kohane, võtsin Luuka, kes tõepoolest köhis tõsiselt.

Ütlesin õpetajale, ausõna, ta köhis nädala jooksul ainult öösiti, päeval mitte, ja nüüd viimase öö enam ka mitte ja seepärast mõtlesin, et ta võib…

Koduteel autos köhis ta veel paar korda tõsiselt “märga köha otse kopsudest” ja koju jõudes ka ühe korra ja pärast seda – mitte midagi!

Kes mind usuks, ah? Ma ei tea, millal julgen lapse jälle lasteaeda saata.

See juhtum andis päris tugevalt tooni päevale. Aa ei, enne andis tooni päevale peavalu, millega ärkasin. Olin kaela nii pingesse maganud, et pea lõhkus. Siis kirjutas massöör, et tal tekkis täna vaba hetk ja ma vastasin, et jaa palun.

Nii et kui asetada faktid ritta, siis olin lükanud haige lapse asutusse ära ja ise suundumas massaaži nautima. Vaat seepärast ei usalda ma kohtusüsteeme!

Ühe käega Sho oli kodus, nii et tehniliselt oleks saanud massööri juurde minna, aga mul oli sihuke süüme, et ei tahtnud enam, aga siis Sho ütles, et mine ikka ja ma läksin. Massöör tegi kaela ja õlgadega imet. Õudselt valus oli vahepeal. Ta nentis taas, et talle makstakse piinamise eest.

Teel M. lastehoidu oli autoraadio Relax FM kanalil ja seal reklaamiti või lihtsalt tehti mingi kokkuvõte filmist või raamatust – ma ei ole seda raadiot kuulanud, ei tea mis värk on. Igatahes, pealkiri. “PS. I love you.”

30 sekundi kokkuvõte loeti raadios ette ja see kõlas: mees ja naine armusid, elasid õnnelikult koos, kuni mees jäi haigeks ja suri ära. Pärast surma leidis naine hulga kirju, mis mees talle kirjutanud oli. Iga kirja lõpus olid sõnad: PS. Ma armastan sind.

Jaaaa ma hakkasin autoroolis nutma. Õudne. Nii kurb ja nii ilus, armastus ja kannatus. Elusees ei loe seda raamatut ega vaata mingit filmi, raisk.

Täna hommikul käisin joogas ja hõissa, esimest korda sel aastal tegin kõik harjutused kaasa ilma iivelduse ja suremisega võitlemata. Koju tagasi jõudes näitas Sho elutoa seina, mille Marie täis joonistanud oli. No ikka kogu oma hinge selle musta pliiatsi kaudu välja valanud.

Responses

  1. elutants avatar

    Ma tahan ka, massaaži ja joogat.

    Aga lasteaiast, üks õpetaja kraadis pidevalt mu lapsele palaviku. Kodus kraadides kõik ok, mul tunne, et nad vahel teevad meelega, seda süümepiinade tekitamist emadele. Et oleksime lasteaiatöötajaile enam tänulikud?

    Like

    1. maarjayano avatar

      Heh ei tea jah. Ma muidugi oma kõrvaga kuulsin kuidas mu laps tõesti koledasti köhis. Ainult et koju jõudes kadus see imeväel.

      Like

    2. nodsu avatar

      äkki laps ise teeb endale lasteaias palaviku?

      ma ei mõtle mingeid kuuma tee või villase kampsuni nõkse. Kui ma olin laps ja ei tahtnud kooli minna, siis keskendumisega pigistasin mingi väikese palaviku täitsa oma käe peal välja.

      Liked by 1 person

  2.  avatar

    mu esimene mõte oli, et äkki mingi allergia vms? niiskusest, toxilisest seinavärvist või krt-teab-millest?! sest kui oleks külmetus, siis ei kaoks ju nii, imeväel…

    Like

    1. nodsu avatar

      oh, see on tõesti variant, ka mul on köhasid, mida esineb ainult botaanikaaias.

      Like

      1. maarjayano avatar

        Ärge hirmutage… ma ikka loodan, et asi mingi… psühhosomaatiline. Siiani sai ta lasteaias köhata hakkama.

        Like

  3. K avatar

    Musta vildika (ja kõikide muude vildikate, pintselduste jm järelkasvu valese kohta sattunud kunstiliste väljenduste vastu) aitab hullult hästi väike valge melamiinist nuustik! Magic eraseri nime kannab vahel. Teeb täitsa imet tõesti, seda muidugi kui on tavaline värvitud sein, mitte tapeet.

    Like

    1. maarjayano avatar

      Oh, hea vihje! Mul isegi kodus on olemas. See oli pliiats, nii et katsetasin vaid kustukaga ja asi polnud eriti edukas.

      Like

Leave a comment

Create a website or blog at WordPress.com