Mu ema läks hommikul lastega välja, K. kirjutas, et Bondi film oli ilus ja kurb, ma ütlesin Shole, et lähme vaatama, helistasin emale, kas me võime põgeneda – ja läksime.
Olen viimase aasta tõsiselt fännanud Bondi-laulu ja sellest piisas, et tahta filmi näha. Muud ma filmi kohta ei teadnud.
Edasi avastasin, et seal mängib vähemalt kolm näitlejat, kellesse kas olen olnud armunud või võiksin olla. Ja siis, et selle paganama laulu sisu on üks-ühele paganama filmi sisu ja see on nii kurb.
Film oli nii meelelahutuslik, ma rippusin osa ajast Sho käise küljes – nii palju pinget. Ja väga tänapäevane oli, hehe, näiteks, et kõik, mis seni kuulus keskealisele valgele mehele, võtab nüüd üle noor must naine.
Kui film läbi sai, olin nii kurb, et ropendasin pikalt ja põhjalikult. Ma pole kõiki 25 Bondi filmi näinud, aga pakun, et see on kõige parem. Õudselt kurnav on head asja vaadata.
Siis väike kook ja jook Meistrite hoovis, turu itaalia nurgast pastamaterjal kaasa ja koju.
Kavatsen guugeldada, kas keegi on teinud nimekirja lauludest, mis on korraga sarnased, aga väga erinevad.
Tänane sürr leid on Alex Ebert “Truth”. Kui ta laulma hakkab, on täiesti M.I.A. “Paper Planes”! Aga samas selgelt üldse mitte.
Teine lugu, mis alates reede õhtust mu elu domineerib, on Dope Lemon “Best Girl.” Tähistasime õhtul V restos K sünnipäeva, ma olin nii-nii heldinud sõprade ja kohtumise üle. Siis kõlaritest tuli see laul.
Õhtul tulin koju ja Marie tahtis, et ma teda enne und kaisutaks. Siis õõtsusin mööda tuba, Marie pea mu õlal – you’re the best girl, you’re my best…
maarjablogi.com 