Unevõlg ainult süveneb. Täna Marie ärkas kell 00.45 ja jäi uuesti päriselt magama kell 3.15. Ja siis muidugi enne hommikut ärkas korraks veel.
Äkki mõned teist teavad seda meeleheidet, mis tekib, kui järsku tunned, et sa ei saa küllap enam mitte kunagi siin elus magada. Pole üldse mõtet proovidagi ja nüüd on tee kas hullumajja või aknast alla. Unistad, nagu kuradi Hamlet, “surra, magada? Jah, magada! Võib-olla undki näha”.
Hommikul ärkasid kõik muidugi tavapärasel ajal, ma polnud ikka aknast alla hüppamise mõttest päriselt loobunud. Luukas jooksis porgandpaljalt ringi, ma kraaksusin vahelduva eduga poolteist tundi, et pane riided selga. Polnud jõudu teda rohkem suunata kui kasutute sõnadega.
Siis ütles Sho, et ta läheb kontorisse ja L. hakkas kaasa tahtma. Sho keeldus. Seni aga, kui ta ennast rahulikult (ühe käe abil) valmis sättis, oli Luukas täiesti tasakesi ja iseseisvalt pannud selga kõik vajalikud riided.
Luukas teatas, et ta läheb kaasa ja kui Sho ütles, et minecrafti seekord mängida ei saa, siis ta noogutas mõistval pilgul. Ja kui ta ütles, et maiustusi ka seekord ei saa, siis Luukas viskas pöidla püsti. Kui Sho ütles, et kukile ka ei saa, peab oma jalgadel kõndima, siis L. nõustus kõhklemata.
Ma vaatasin, mis toimub, suu ammuli.
Nii nad läksid. Ma panin Marie magama ja nüüd saaksin ise magama minna…
Vaatasin üle Daniel Slossi Jigsaw. Nimelt eile tegin hetketunde põhjal otsuse, et tahan tema uut asja vaatama minna ja ostsin neljapäevaks pileti. Ma ta mingeid teisi asju olen näinud ja kuigi sümpaatne, siis tal oli kuidagi noore inimese maailm ja ma olen vana. Aga Jigsaw on meisterlik, nii et rõõmuga lähen vaatan, mis ta pärast seda veel mõelnud on. Pole kunagi ühtegi standupi päriselus näinud ka.
Standupi meisterlikkuse tipus on mu jaoks viimasel ajal Bill Burr oma “Paper Tigeriga”. Olen seda vaadanud mitu korda, lihtsalt et analüüsida etteaste ülesehitust. Jep, te ehk küsite, et mis veidrustele ma oma aega raiskan. Aga nii on.
Muidugi ma nüüd kohe ütlen, miks ma seda asja meisterlikuks pean. Kehvad koomikud ei julge ühtegi julget nalja teha. Paremad koomikud ütlevad ühe vastuolulise mõtte, aga juba järgmise lausega kustutavad oma tulekahju.
Aga Burr – ta lihtsalt laseb põleda. Tal pole mingit probleemi olla 20-30 minutit järjest antagonist. Vaatan teda ja mõtlen, mida ta lahmib ja miks ta nii kuradi vihane on. Mitu korda järjest tahaks talle öelda käi persse, sest ma arvan, et ta tahab öelda üht asja. Aga siis paar minutit hiljem – aa, ta tahtis öelda hoopis midagi muud ja ta jutus on iva.
Ja siis hakkab vaikselt kooruma, mis tunne on olla nii vihane. Mis tunne on olla selline tema, mees oma naisele, isa oma lapsele. Ja lõpp on mu jaoks lausa katartiline.
Saalitäis rahvast on tal terve aja peo peal. Ta vabalt vihastab neid välja kui vaja, paneb neid vaikima kui vaja. Ta ei taha publikult midagi, lihtsalt paneb edasi. Meisterlik.
Muidu, tänase päeva soundtrackiks hakkab kujunema Pomme “Big Jet Plane”.
maarjablogi.com 