relv

Nii kord aastas ma vürtsitan meie muidu harmoonilist abielu rünnakuga, mis on tavaliselt variatsioon teemale: OLED SA MIND ÜLDSE KUNAGI TULISELT ARMASTANUD, AH?!

Sho tõmbab siis kapuutsi üle silmade, sulgub oma kookonisse. Mul on temast täitsa kahju, sest mu rünnak tuleb alati täiesti tühja koha pealt. Viimati paar kuud tagasi võtsin teema üles ja ausalt öeldes ei mäleta, miks.

Sho vastab siis kapuutsi alt tõrksalt: muidugi olin armunud ja armastan praegugi.

Millal, ah? Ütle, MILLAL?

Järgneb ülekuulamine, kus püüan taastada 2007. aasta sügise sündmused kronoloogilises järjekorras. “Kas sa tookord olid juba armunud? Ei? Aga siis, kui ma…? Aga tol korral, kui sa…?”

Ja siis Sho kuidagi seletab, jättes sellise jaheda mulje, nagu ta poleks mitte üldse minust eriti huvitatud olnud, aga siis mingi vihje peale sai aru, et ma võib-olla olen ja siis hakkas mõtlema ja mõtles välja, et noh, võib kah.

Selles mu jutu iva ja tüliõun ongi, aga nüüd avastan end järsku vaidlemas vastasleeris: olid küll armunud, ma mäletan ju, et olid!

Aga ega ma pole kindel ka.

Siis Sho ütleb: aga mäletad, ma tegin jõulude ajal suure žesti?

Siis mulle meenub, et tõesti-tõesti, see oli nii uskumatult romantiline asi, et ma ei kirjutanud seda isegi raamatusse. Sel hetkel pidi ta küll armunud olema. Aga mina olin tükk aega varem.

Nõnda koorus viimati välja tema versioon me kohtumisest: tal oli minust koguaeg suva, aga siis jõulude eel hakkas mõtlema ja siis tegi selle ühe suure žesti ja puhkab nüüd 14. aastat loorberitel.

Täna aga hakkasin oma kirjutatud raamatut üle lugema. Ja jõuan suureks üllatuseks lõiguni, kus on kirjas, et me jalutasime pimedas ja ta tegi mulle pai.

Ma tunnen teda 14 aastat ja võin vanduda, et ta ei paita täiskasvanud inimesi, kui ta neisse armunud pole.

Võidukalt purjetasin Sho juurde, raamat nagu relv käes. Tal oli juba aegsasti kapuuts peas.

Sa olid minusse küll armunud! Raamatus on kirjas, et sa tegid mulle pai!

Ta tõmbas kapuutsi üle silmade.

Kas sa paitad kellegi pead, kui sa armunud pole? Ei paita!

Ei paita, nõustus.

Ma: Ja sa arvasid, et ma olen nagu mangast välja astunud…

Sho: Ma pole midagi sellist öelnud!

Ma: Raamatus on kirjas!

Geniaalne. Soovitan kõigil raamatuid kirjutada. Kulub veel aastaid hiljem marjaks ära.

Muidugi on võimalik, et lasin kirjutades fantaasial lennata ja nüüd on sellest fantaasiast saanud võltsmälestused. Aga igal juhul – suhte ajalugu kirjutavad argumentide võitjad.

2 thoughts on “relv

  1. Täiega armas, ja veel armsam et jaapani mehed ka kapuutsi varjuvad, ja muidu suht suva aga kolivad Eestisse ja teevad pimedas pai… Argumendid igaljuhul ülitugevad.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s