Ma pole kunagi Puuluubi kontserdil käinud ja nende muusikat olin ka ainult põgusalt kuulnud, aga mul on alati lihtalt nii hea meel olnud, et nad olemas on.
Täna jäin aga kuulama ja kuulama ja kuulama “Liigutage vastu“, ei saanud pidama. Asi lihtne, kolm neljandikku on mu südame taktimõõt.
Lugesin enda raamatu läbi. Veider asi öelda, ma tean. Nüüd on küll piisavalt palju aastaid möödas, et lugeda distantsilt.
Avastasin, et ühe koha peal olen narratiivi huvides pisut valetanud. Panin oma töökogemuse lapsehoidjana teise inimese kogemuseks, sest minu kogemusena juhtus see paar aastat hiljem, aga tahtsin sellest juba rääkida. Väiksed trikid, väiksed nipid…
Osaliselt püüdsin raamatut kõva häälega ette lugeda ja seejuures avastasin suureks üllatuseks, et paar kohta on naljakad. Ehk vaikselt lugedes poleks nalja tähele pannud, aga kui ütled sõnu välja ja järsku avastad, et ei saa edasi rääkida, sest naerma ajab… Nali, mida ma ise endale 10 aastat hiljem lugemiseks kirja pannud olen. Vei-der.
Õhtul käisin tagareast kuulamas Daniel Slossi. See oli ka nii hea asi, mida teha. Teinekord ostan normaalselt vara normaalsesse ritta pileti.
Rahvamassina ühes ruumis viibimine on küll täiesti teise tähendusega kogemus kui paar aastat tagasi.
Ah ja eile vaatasin Dave Chappelle’i uut. Pani naermise asemel lõpuks nutma, nii et tema oma eheduses.
Uneaeg.
maarjablogi.com 
Nii põnev infokild selle raamatu ja lapsehoidmise kohta! Ma olen seda tsiteerinud mitmetele tuttavatele, kuidas minu 9-kuune laps ei käigi veel rulatrennis, ei õpi veel paani flööti ja isegi mitte kujundujumisse ei ole jõudnud, aga vot Jaapanis… Jaapanis oleks ta ilmselt juba füüsikaringis teisel tasemel, sest oskab asju maha kukutada laua pealt 😀
ja jällegi – NIII NIII NIII NIII TORE, et sa kirjutad!!! Ja ma juba põnevusega ootan audioraamatut!
LikeLike
Hahaaaa 😀 Kui nii mõelda, siis mu kass on füüsikaringi teisel tasemel juba. Tark loom.
LikeLike