Üks asi, mida ma kunagi tegin, aga olen otsustanud, et enam ei tee, on sõnade peale solvumine.
Sõnakasutuse peale, pean silmas.
Olen kohe teadlikult otsustanud, et tähtis ei ole see, mis sõnu kasutatakse, vaid oluline on mõista, mida inimene öelda tahab.
Varem olin ma igasugu vihakõneseaduste poolt, üldjoontes. Nüüd olen nende vastu, üldjoontes. Selliste, mis lähevad keele kallale.
Kui üks sõna keelata, tuleb selle asemele teine sõna. Teine sõna sama tähendusega, mis juhuslikult pole veel keelatute sõnaraamatus. Võib-olla siis keelatakse see uus sõna ka ära. Nagu poleks võimalik leida jälle uut, mis sama mõtet edasi annab.
No ma tõesti püüdsin Friendsi seekord tsiteerimata jätta, aga ei õnnestu: Joey’lt küsitakse, kas on üldse mõni lause, mida ta räpaselt kõlama panna ei suuda. Ta vastab: ei. Ja ütleb: vanaema kanasalat – räpaselt.
Asi on mõttes ja seepärast on hea, kui kõik sõnad on lubatud. Siis saad paremini aru, kes mõtleb mida. Edasi saad küsida, miks ja miks ja veel miks.
Ja leppida vastusega. Mitte nõustuda, aga leppida.
Sest see on informatsioon. Info on vajalik, kui päriselt teada tahad.
Kui teada ei taha, siis on teine asi. Siis võib panna sildi külge ja asetada oma lihtsa selge maailma vitriini.
Ma olen vähese lugemusega inimene, aga Orwelli 1984 olen lugenud.
Keelt ei saa ära lihtsustada, ei saa iga sõna taha panna ainult ühe selge tähenduse. Sõnal on tähendusväli.
Seepärast võivad kaks inimest sama sõnakasutusega väljendada väga erinevat mõtet.
Mõni kasutab üht sõna seepärast, et ta on šovinistlik rassist, teine seepärast, et ta pole väga osav kõneleja, kolmas seepärast, et tema peas on samal sõnal täiesti teine tähendus.
Suvel rääkisin sõpradele kellestki ja kasutasin sõna “hullumaja” või “peast hull” või midagi. Siin blogis olen ka neid sõnu kasutanud.
Sain tagasisidet, et see pole viisakas, see on vaimuhaigete naeru- või alavääristamine.
Appi, me kõik oleme peast hullud, ütlesin. Kõik asume ju sellel skaalal kuskil. Jajaa, nad vastasid, selgelt ei vabandanud see lause mind välja.
Ma pole kunagi selle pealegi tulnud, et kedagi vaimutervise skaalal alavääristada. Vähemalt pooled sõbrad mul võtavad ravimeid, käivad teraapias. Teised pooled peaks ka käima, hehe.
Fantastilised inimesed.
Isa oli bipolaarne, see “ebanormaalsus” on mu jaoks sünnist saati nii normaalne olnud. Ma ise olen ka psühholoogil käinud, soovitan kõigile, ilma naljata.
Kui ma räägin hullumajast, siis ma räägin lihtsalt mingist elu aspektist, äärmiselt tavalisest argisest aspektist – minu jaoks.
Siis on mingid teised sõnad, mis minule ei meeldi ja kui keegi neid sõnu kasutab, on esimene reaktsioon seda inimest sildistada või igaks juhuks solvuda.
Sõna “neeger” on üks neist. Aastate jooksul olen hakanud eristama, et on (väike) hulk inimesi, kes tõepoolest ei mõtle selle sõnaga midagi halba. Kes on harjunud, et see on eesti keele kontekstis täitsa neutraalne. Vähemalt on pikalt olnud.
Viimastel aastatel olen seda sõna paar korda ise ka kasutanud – et mingit hämarat küünilist mõtet edasi anda. Selle sõna ümber on mu jaoks alati jutumärgid. Need nähtamatud jutumärgid muudavad lause mõtet täielikult – kuigi sõna on sama.
Kui me jääksime ainult sõnade tasandil rassiste määrama, jääksid märkamatuks kõik need, kes õigeid sõnu kasutades kõneleda oskavad.
Niisiis, sõnad mind enam ei solva. Olen otsustanud ka, et ma ei solvu enam kellegi teise asemel. Sloss rääkis sellest ka laval, aga mõte polnud mulle enam uus.
Kui arrogantne peab olema, et arvata, et üks või teine inimene või inimgrupp enda eest ise solvuda ei oska, nii et mina pean seda nende asemel tegema?
See oli mu jaoks mitu aastat tagasi väga uus mõte. Uus vaatepunkt. Enne ma arvasin, et ma olen õilis, püüan kedagi kaitsta, õiglust jalule seada.
Aga las igaüks ise otsustab, mis on tema jaoks solvav ja kuidas solvangule peaks vastama. Eeldada, et inimene enda eest ise seista ei oska, on alavääristav.
Ehk et jah. Tahan vist öelda, et jätkem kõik sõnad alles, katsugem mõttest aru saada. See on väga ebamugav ja keeruline. Aga tundub õige.
maarjablogi.com 
ee, aga vaenukõne-eelnõud ja -õigus ongi ju sisu pihta? ässitamise ja nende alavääristamise. Sõnanomeklatuuri ma nende õigusnormide juures näinud ei ole.
vt https://www.inimoigustegiid.ee/ee/teemad/valjendusvabadus-ja-meedia/valjendusvabadus/vaenukone/kuidas-vaenukonet-ara-tunda
“Selleks, et eristada vaenukõnet seadusega kooskõlas olevast avalikust arutelust, on vaja eristamiseks arvesse võtta järgmisi põhimõtteid:
väljenduste sisu
kontekst, milles neid väljendati
nende väljenduste autorite eesmärki
seda, kuidas kuulajaskond neid väljendusi tajus”
ja definitsioon:
“Vaenukõne on ükskõik mis vormis vaenule ja vägivallale üleskutsumine, levitamine või õigustamine üksikisiku või grupi vastu, põhinedes teatud omadustel, nagu näiteks rassil, rahvuslikul kuuluvusel, sool, vanusel, seksuaalsel sättumusel, veendumustel või tervislikul seisundil.”
Nii et sõnastus ei loe.
LikeLike
Notsu vaenukõne definitsiooni lugedes olen sellega täiesti nõus. Tolle definitsiooni alusel võin rahumeeli kasutada rassikuuluvust määravat sõna eeldusel et ma ei kutsu üles vaenule või vägivallale. Seega peaks sõnade “kahvanägu”, “asiaat”, “neeger”, “rätipea”, kasutamine tavakõnes igati aksepteeritud olema. Seadust rikub kodanik, kes loeb välja vihkamise mõtte kui seda seal selgelt väljendatud pole.
Tegelt see seadus suurt miskit ei muuda, minu teada ei tohi kellegi vastu vaenule ja vägivallale üles kutsuda, sealhulgas rassistide vastu sest see oleks “veendumuse” põhjal diskrimineerimine. Nõue, et peaks arvesse võtma väljenduste sisu, konteksti, autorite eesmärki, kuulajaskonna väljenduste tajumist muudab asja äärmiselt subjektiivseka ja mitmeti mõistetavaks. Aga kust te teate mis on autorite eesmärk või milline kuulajaskonna tajumine???
Lisamata ei saa jätta, et teatud olukordades asub riik ise aktiivselt vaenukõne teele, sõjaseisukorras tuleb vaenlast kujutada viimase jätise ja kurjategijana, et nende nottimine aksepteeritav tunduks. Mõni ime, et sõdurid lasevad end propagandast mõjutada ja kipuvad kohati üle piiri minema.
LikeLike
Eestis praeguse seisuga teoreetiliselt jah ei tohi, aga karistatav on vaenuõhutamine alles siis, kui kellelegi (või tema asjadele) on konkreetselt selle peale kallale mindud.
Ühesõnaga, hetkeseisuga võib Eestis rahulikult üles kutsuda ükskõik kui rängale vägivallale, kuni sellega ei saa konkreetset vägivallaakti seostada. Ilmselt ka siis, kui tegelikult keegi selle õhutamise peale õhutamisele tegigi mingi pogrommi, aga advokaatidel õnnestub jätta mulje, et eiei, õhutamine ja tegu olid üksteisest täitsa sõltumatud. Ka pogrommar võib soovida märter olla, oma ideoloogiagurut kaitsta. üksi kinni minna ja seepärast väita, et “täitsa ise mõtlesin välja, et lähen panen X maja põlema”.
LikeLike
äh, parandasin lauses üht vormi, aga vana verbivorm jäi sisse. Pidi olema:
“tegelikult keegi selle õhutamise peale tegigi mingi pogrommi,”
Kaval õhutaja teeb seda ka nii üldsõnaliselt, et tõendada saab ainult üldist vaenuõhutamist (mis ei ole meil karistatav), mitte konkreetsele teole ärgitamist. no näiteks peab kõnesid, kuidas x grupi liikmed ohustavad meid ja midagi tuleb nende vastu ette võtta, kasutab psühholoogiliseks töötlemiseks dehumaniseerivaid kõnekujundeid, aga hoidub hoolikalt välja ütlemast “minge andke sellistele peksa”.
LikeLike
Rõõm kuulda, et Eestis sõnavabadus endiselt kehtib. Meil siin teispool Atlandit maksad iga pisikese keelevääratuse eest kallist hinda. Vabatahtlikke tsensor pealekaebajaid kõik kohad täis. Tööl tuleb nii nostalgiliselt tuttav nõukaaeg meelde kui töökaaslane enne nalja tegemist läheb puhkeruumi uksele vaatama, kas ja kes kuuldekaugusel🙄
Nimelt ei tohi ühegi “vähemuse” kulul avalikult nalja heita, paraku kuulume me kõik ühe või teise näitaja poolest mingi vähemuse hulka. Kuradi lasteaed, aga väidetavalt enamus tahab sellist korda. Hmm…, seega olen vähemus ja minu sõnavabaduse mõistmise keelamine klassifitseerub diskrimineerimise alla😁
LikeLike
ma ei tea, natuke imelik ikkagi, et üksikisikut ähvardades on asi kriminaalne, kui on alust _karta_ ähvarduse täideviimist, aga kui ähvardada gruppi, siis on kõik kosher, kuni pole päriselt täide viidud.
LikeLike
juhin ka tähelepanu, et seda “alust karta” on nagunii väga raske tõendada, nii et see ei viiks kohtu ette märkimisväärselt rohkem tegusid kui praegu.
vt nt see kunagine 12-aastase kaasus, mis ei läinud vägistamise paragrahvi alla, aga ka mitte ähvardamise.
https://www.postimees.ee/3125339/ministeerium-analuusib-vagistamisega-ahvardamise-kriminaliseerimist
LikeLike
Olen täiega nõus su postituse 2 viimase lõiguga!
“Aga las igaüks ise otsustab, mis on tema jaoks solvav ja kuidas solvangule peaks vastama. Eeldada, et inimene enda eest ise seista ei oska, on alavääristav.
Ehk et jah. Tahan vist öelda, et jätkem kõik sõnad alles, katsugem mõttest aru saada. See on väga ebamugav ja keeruline. Aga tundub õige.”
LikeLike
aga Maarja rääkis nähtavasti – hoolimata selles, et “seaduse” sõna korra läbi käis – nagunii pigem inimeste omavahel suhtlemisest.
Ma mõtlesin praegu, et ta räägib sellistest inimestest nagu ameerika “Kontori” sarja Michael. Kes ei taha üldse rassistlik ega seksistlik olla, lihtsalt ta ei taba ära, et need tema naljad on sellised. Teised teavad, et ta ei tee seda meelega ja teevad mööndusi. Aga vahel nad tüdivad, sest kogu aeg mõttes kellegi juttu korrigeerida “ta ütles A, aga mõtleb tegelikult hästi” on väsitav, ja siis teda lihtsalt ei kutsuta mingile peole jne.
LikeLike
Saan aru, et pole kerge seadusega seda “õiget” piiri tõmmata. Samas Ameerika (US ja Can) ja paljude Lääne-Euroopa “arenenud riikide” puhul on minu maitse jaoks ikka liiga tugevad sõnavabaduspiirangud. Nii naljakas kui see ka pole siis nõuka ajal oli suurem sõnavabadus kui poliitiline külg välja jätta. Ka siis ei tohtinud sulaselget lollust suust välja ajada või tsuktshe ahju ajama kutsuda samas võis isegi rangelt tsenseeritud riigitelevisiooni ekraanil tsuktshi teemalisi nalju rahumeeli teha.
P.S. Paluks siit mitte nõukaaja igatsust välja lugeda. Ma pole piisavalt radikaalne teisitimõtleja, et eelistaks sõnavabadust vorstisabas praegusele sõnavabaduse piirangutega heaolule 😛
LikeLike
kamoon, Tom, sa ei pea ju nõuka-aja ja oma praeguse elukoha põhierinevuseks vorstisaba pikkust ega NSVLi sõnavabaduse näidiseks. “Kui poliitiline külg välja jätta”, justkui see oleks mingi ebaoluline külg.
Tšuktšianekdoodid sobisid lihtsalt võimudele – las proled teritavad keelt tülika ja mässulise põlisrahva kallal, keda pole tsaariajast saadik õnnestunud ära venestada, las lasevad auru välja, siis ei hakka millegi olulise kallal urgitsema.
Või sa pead silmas, et Kanadas on ebasobivate anekdootide rääkimine isiklikult sama ohtlik nagu NLis vale sorti poliitjutu ajamine? inimesed lähevad muudkui anekdootide eest vangi nii mis mürtsub?
LikeLike
Jaah, ma vaatan, et olen selle lõigu laisalt sõnastanud, aga te – nodsu ja tom -, olete neid aspekte puudutanud, mida silmas pidasin.
Ühest küljest just see Kontori Michael 😀 – värvikas näide – aga teisest küljest inimesed, kellel on ehk midagi päriselt olulist öelda, aga kelle sõnakasutus pole piisavalt kosher, et teda lõpuni kuulata tahaks…
Ja seda ka, mida tom mainib, et mis vestlused ühiskonnas praegu tsensuuri teemadel käivad, suuresti Põhja-Ameerikas. Ja millised uued normid ja seadused nende diskussioonide põhjal vormuma hakkavad.
Eesti kontekstis oli mul peas pigem see uus eelnõu, mis küll nüüd juba teemast maas. Aga ega ma ei tea sellest väga täpselt. Vihakõne, vaenukõne ja vihane kõnelemine mul niikuinii suht segamini. Nii palju ainult tean, et vihase kõnelemise poolt olen kahel käel.
Suur küsimus on tõesti, et mida tasub seadusesse panna ja mida mitte. Väga tahaks head, aga heade kavatsustega on teatavasti põrgutee sillutatud.
LikeLike
No tore. Anonüümsena enda blogisse postitada 😀 Maarja olen.
LikeLike
“vihakõne” on tõesti jõle ebaõnnestunud termin. “vaenukõne” või “vaenuõhutamine” on palju adekvaatsemad, aga kahjuks tulid sellest nurisõnast hiljem ega ole inimestele nii meelde jäänud.
Eesti eelnõu teksti (mis hiljem Riigikogus kõrvale jäeti) ei õnnestunud mul leida, leidsin ainult tutvustuse, kus on selline info:
“Põhiseaduse § 12 näeb ette, et rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav.
Mis muutub karistatavaks?
Näiteks kui keegi looks internetis avalikkusele kättesaadava kodulehe, kus ta kutsuks üles kodutuid peksma, ning see üleskutse oleks avalik ja illustreeritud. Praegu jätaks politsei ilmselt menetluse alustamata – sest kellelegi pole veel põhjustatud reaalset ohtu. Eelnõu kohaselt aga oleks politseil juba põhjust sekkuda ja lasta see materjal kõrvaldada ning sellise teo eest võiks mõista üleskutsujale näiteks rahalise karistuse.
Samas ei ole praegu ega ole eelnõu järgi ka tulevikus karistatav näiteks meeleavaldusel seisev kodanik, kellel ühes käes plakat „poliitik X võlla“ ja teises jupp nööri. Teatud asjaoludel võib seda käsitleda poliitik X-i ähvardamisena, kuid vaba poliitilise eneseväljenduse õigust ei ole kavas piirata.”
LikeLike
Vabandust, eelnõu tutvustuse link jäi maha.
https://web.archive.org/web/20150831065521/http://www.just.ee/et/eesmargid-tegevused/kriminaalpoliitika/vaenu-ohutamise-vastane-eelnou
ELi nõukogu raamotsus , millele seal viidatakse, on üldsõnaline (et liikmesriikide suveräänsust mitte liiga palju torkida), aga pmst umbes sama jutt:
“Kõik liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et järgmised tahtlikud teod on karistatavad:
vägivallale või vihkamisele avalik kihutamine isikute rühma või rühma liikme vastu, keda määratletakse rassilise kuuluvuse, nahavärvi, usutunnistuse, sünnipära või rahvuse või etnilise päritolu alusel;”
(edasi tuleb peamiselt täpsustusi, nt mida usutunnistuse all mõeldakse, ja et genotsiidide “avalik õigustamine, eitamine või mitteoluliseks tunnistamine” olgu karistatav “juhul, kui teoga võidakse kihutada vägivallale või vihkamisele isikute rühma või rühma liikme vastu” – st mitte iga suvaline jauramine).
LikeLike
Tegelikult kui kirjutasin, siis mõtlesin kõige vähem seaduse peale, natuke rohkem ühiskondlikele normidele ja kõige kõige kõige rohkem lihtsalt oma isiklikule hoiakule.
Aga ikka seaduste juurde tagasi tulles, siis ma vaatan seda niiviisi, et tuleb valida üks kurb paratamatus teiste seas.
Näiteks kenderi keiss. Kas tahan elada ühiskonnas, kus haiglased räigused jäävad karistuseta, kui neile ilukirjanduse tempel peale lüüa?
Või tahan elada ühiskonnas, kus kirjanik peab kandma karistust kuritöö eest, mida tema tegelaskuju toime pani?
Ma eelistaksin seadusena esimest, sest teine seadus tooks väga-väga-väga suure taaga kaasa.
Teine asi, mis meelde tuleb, on “kommarid ahju” loosung. Ei tea, kas keegi püüdis teemat kohtusse ka saada, ei ole guugeldanud. Tõenäoliselt praeguste seaduste kohaselt, kuni keegi pole seepeale kommunisti ahju pannud, ei saa seda vihaõhutusena karistada.
Aga siis on kõik need teised küsimused. Just nimelt, et mis on selle räige üleskutse taga, kas reaalne genotsiidi õhutamine või pigem püütakse oma kohmakal (või mõne meelest vastupidi – osaval) viisil osundada silmakirjalikele “eestimeelsetele” riigikogu liikmetele, kes nõukogude ajal ka pukis olid.
Ühesõnaga, mul pole mingit konkreetset poolt selles vaidluses, tahan lihtsalt öelda, et retsilt keeruline on ja mida rohkem üks paberile pandud seadus asju dikteerima hakkab, seda veidramaks võib olukord minna.
LikeLike
Kenderi kaasuse puhul pole mul kahtlustki – olgu kui räige tahes, fiktiivsete tegelaste tegude eest autorit karistada on ogar (mis ei pane mind Kenderit kõrgelt hindama, aga ega sõnavabadus ei eeldagi, et kõike peab isiklikult heaks kiitma).
Muus osas – jah, nõus, raske on, eks seepärast käivad sinna juurde ka klauslid, et mis on kontekst, mis on eesmärk ja kuidas publik tajub. Kui kõik need tinigmused on vaja ära tõendada, siis ega neid juhtumeid kuigi palju järele ei jää, tõendamiskoormis on nii suur.
Praktikas – kui autoritaarsusele kalduvad või kaldunud riigid nagu Ungari ja Venemaa kõrvale jätta ja rääkida omasugustest – näen ma praktilisi sõnavabaduse probleeme praegu hoopis intellektuaalomandi õiguse sildi ja varju all. Mõnikord kogemata (kui veebiportaal on hagisid kartes pannud autoriõiguseroboti sõeluma). On täiesti ogar, mis sisu on veebist maha võetud, sest robotile jäi mulje, et see rikub kellegi autoriõigust – või esitas mingi firma pahauskse kaebuse lihtsalt lootuses hagiga hirmutades raha välja pressida.
LikeLiked by 1 person
A ma mõtlesin vahepeal mingite konkreetsete sõnade üle (mille kohta ma kordan, et ma ei ole näinud ühtegi eelnõu, mis esitaks mingi keelatud sõnade nimekirja) – ma arvan, et näiteks “neegri” puhul kogeme me praegu keelemuutust, nende ajal elada on ikka keeruline.
Vanema põlvkonna jaoks on see harjunult neutraalne sõna (ainult need vanemad inimesed, kes noorematega rohkem läbi käivad, tajuvad vist juba teisiti).
Noorema põlvkonna jaoks valdavalt solvamissõna, kusjuures mulle tundub, et mitte põhjusel “inimesed ise mõtlevad rassistlikult ja siis lähebki iga algselt neutraalne tähistaja varem või hiljem solvanguks kätte ära”, vaid inglise keeleruumi mõjul. Noored mõtlevadki pool aega inglise keeles.
No ja siis on see minu (võib-olla Maarja ka? ma ei tea, kui vana sa oled) keskmine põlvkond, kes käib mingil määral läbi mõlemaga ja peab piinlikkusega võitlema, kui kuuleb neutraalse-“neegri” kasutajat rääkimas nende kuuldes, kelle jaoks see on halvustav sõna, ja vbla vahel see rahuingel olema, kes lepitab ja seletab.
Ma ise valin, kuidas ma kasutan, olenevalt sellest, mis sotsiolekti kasutajatega ma räägin; kui pole kindel, siis katsun eksida suurema ettevaatlikkuse suunas, just nagu ma ei ropenda suvalises seltskonnas sama muretult nagu nende kuuldes, kellest ma tean, et neid ei häiri. Arvestan, et ütlemisviis on osa sõnumist.
Aga sellest viimasest mõeldes taipasin muidugi, et siin on koht, kus endale oma privileegi meenutada. Ma olen keeleinimene, mul on õige keeleregistri ja sõnastuse valik üks tavaline tööülesanne, ma võin muidugi salongis šampanjat rüübatan üleolevalt mõelda “armas aeg, valige ometi adekvaatne allkeel, ” samal ajal kui teine lihtsalt ei mõtle kogu aeg eri allkeeltest rohkem kui mina omaenda koduarvuti tööpõhimõtetest.
Aga seda, et on inimesed, kellel on ehk midagi päriselt olulist öelda, aga kelle sõnakasutus pole küllalt kosher, ja siis inimesed, keda see nii palju häirib, et nad siis ei kuula, ei saa küll ühegi sõnavabadusseadusega muuta. Lihtsalt kedagi häirib kellegi väljenduslaad, ja polegi midagi teha.
Täpselt nagu minu ropendamine häiriks mõnda sedavõrd, et ta lihtsalt ei kuulakski sisu. Ja tal võivad selleks olla oma minevikus head põhjused, näiteks kui tema üles kasvas, tähendas selliste sõnade kuulmine, et varsti saab peksa vms (mõtlen ühele konkreetsele näitele praegu). Ma ei saa talt hakata nõudma, et õu, sa ei tohi end häirida lasta, sest mul on sõnavabadus.
Samamoodi on sõnadega, mida keegi on varem enda pihta sõimuna kuulnud. Võib küll teha selle mentaalse tehte “ah, ta on teisest grupist/põlvkonnast ja mõtleb hästi”, aga just nagu Michaeli puhul, on see väsitav ka. Ei saa inimesele pahaks panna, kui ta tahab vahel sellest tehete tegemise tööst puhata ja suhelda pigem nendega, kellega kogu aeg miski ei kriibi.
LikeLiked by 1 person
Nõus.
Ütlemisviis on paratamatult osa sõnumist ka minu jaoks, aga katsun neid kaht omavahel vaikselt lahti harutada. Just seepärast, nagu ütled ja nagu ma ka kirjatükis ütlesin, et mõni on sõnadega osavam, teine ei ole.
Ropendamine on hea lihtne näide tõesti. Nii on igaühe enda otsustada, kas ta kuulab sõnu või kuulab sõnumit.
LikeLike
inimeste erinev osavus on jah asi, millest ei tohi mööda vaadata.
aga teisest küljest oleks tore, kui üldiselt vähemalt püütaks mõelda, mida suust välja aetakse. Mu isa kasutab vahel sarnases kontekstis korvpallimetafoori – et kui söötu kätte ei saada, siis tavaliselt on see söödu andja viga.
LikeLike
Jaa, jälle hea näide. Ja ega ma ei mõtlegi, et mingid pläma ajajad rahulikult ajavad oma pläma ja ma püüaks hullult aupaklikult dešifreedia ja sügavat mõtet otsida 😀
Teine mündi pool on muidugi ilusate sõnadega kõnelejad, kelle jutu sisusse süvenedes sealt midagi ei leia.
LikeLike
a mis Ameerika õigusruumi puutub, siis kas keegi teist teab, kui palju seal see üldse karistusõiguse teema on? Mul on mulje, et seal käivad asjad pigem isikute vaheliste kohtuvaidluste tasemel ja see, et seal on palju kohtuvaidlusi, on angloameerika õigussüsteemi kiiks (mitte ainult sel teemal, vaid üldse käib kogu aeg hagelemine), mis tuleb sellest, et neil on kohus seadusandliku ja täidesaatva võimu kõrval võrdväärne õigussüsteemi sammas, mitte nagu tsiviilõiguse riikides, st mandri-Euroopas, kus rohkem asju on kohe seadustes kirjas ja kohtu asi on ainult tõlgendada.
Või et keegi boikoteerib kedagi tema väljaöeldu pärast või keeldub temaga koostööd tegemast. Aga selliste asjade keelamine oleks jälle ise sõna- või arvamusvabaduse jaoks problemaatiline.
Kõrval on meil jälle täiesti reaalne Ungari näide, kust valitsuse võimust sõltumatud ajakirjandusväljaanded lihtsalt riburada kaovad (aga see-eest võib etniliste vähemuste kohta mida iganes öelda).
LikeLike
USA õigussüsteem on vist jah umbes niiviisi üles ehitatud.
Mul on jäänud mulje, et see, millele tom ehk ka natuke vihjab ja mis mulle muret teeks, kui kohalik oleksin, on küsimus, et indiviidi ei saa kritiseerida, sest võib saada süüdistuse grupi(tunnuste põhjal) kritiseerimises. Ei tea, kas lihtsalt möödarääkimine või pahatahtlikkus, küllap vahel üks ja vahel teine.
LikeLike
nojah, mulle jäigi segaseks, mida siis “süüdistuse” all mõeldakse. Kriminaalsüüdistust, või kahjunõuet (mis ei ole enam karistusõiguse teema, vaid just see eraisikute vaheline hagelemine, kus võimudel on ainult kaaluja roll) või lihtsalt seda, et keegi peab nõmedaks ja räägib teistele ka?
See viimane on kindlasti kõige sagedasem, aga nagu ma ütlesin, ma ei näe võimalust, et seda saaks ära kaotada, ilma just nimelt sõnavabaduse kallale minemata.
LikeLike
teisisõnu, ei saa seadusega kaitsta minu soovi, et mind peetaks alati sama toredaks inimeseks, kui ma ise arvan.
LikeLiked by 1 person
Vabandust sarikommenteerimast, aga jäin mõtlema, et see paine – mida ma ise tunnen ka, et kellele kuidas mida võib öelda – on ju klassikaline tsiviliseerumispaine.
et vanakooli hierarhilises ühiskonnas on küll väga ohtlik endast võimsamaid solvata, palju ohtlikum kui meil ükskõik keda; aga omasuguste ja alamatega suheldes võib lipsu lõdvaks lasta.
Kui võim (ja vägivallamonopol) hakkab koonduma suverääni kätte, siis alamates klassides on esialgu samamoodi edasi, aga kõrgkihis enam mitte, sest suverään jagab seal võimu kavalasti – ühe nurga alt sõltub ülik X ülik Yst, teise nurga alt vastupidi. Õukondlane peab hoolega vaatama, kellele mida ütleb. Väga pingeline, aga pakub privileege.
Ja kui tasapisi jõuab see võimu laialimäärimine ja vastastikuste sõltuvuste sasipundar teisteni – ideaalis ei ole egalitaarses ühiskonnas kedagi, kelle arvamusele võib sülitada ja kelle solvamine oleks seega muretu – siis tuleb hakata kõigil kõigi suhtes õukondlase moodi käituma ja kõigil on pingeline ja raske, aga teisest küljest on enneolematult paljudel nii head võimalused nagu vanasti ainult väikesel vähemusel.
Päriselt on see egalitaarsus muidugi piirväärtus ja on alati inimesi, kes ei pääse asju mõjutama. Nendele võib eriti suurt viha teha, et mismõttes ma pean käituma nagu õukondlane, kui mul pole ligilähedastki võimu. Keegi ei pea mind ja mu arvamust tähtsaks, miks nüüd järsku siis, kui ma ütlesin kellegi kohta xyz, SEE tähtis oli? nii ei ole aus!
See seletab ka, miks kesk- ja idaeurooplastel seda nördimust nii palju on. Nad lõigati asjade mõjutamisest 20. sajandil ära ja tehti sama võimutuks, nagu mõnes muus kohas teisest rassist või mingist vähemusrahvusest inimesed, ja sellest august pole jõudnud veel üleni väljagi ronida, aga kuna peale vaadates näeme välja nagu need rahvad, kes maitsevad varasemate põlvede koloniseerimise või orjapidamise vilju (tõsi, eks sellel ole koloniseerijate järglastega läbi käies ka omad eelised, aga neid eeliseid on endal raske tajuda) siis unustatakse meie spetsiifilised kannatused ära ja teisest küljest koheldakse ikkagi vahel põlglikult. “Kas meie arvamus siis loeb või ei loe, otsustage ära”.
See idaeurooplaste äralõigatud mõjuvõim seletab ka Tomi kirjeldatud NL-i sõnavabadust teatud teemadel. Suvalised reakodanikud ei olnud tähtsad, nad võisid plädiseda, mida sülg suhu toob, eeldusel muidugi, et nad Tähtsatest Asjadest ei räägi, vaid omasugustest tolmukübemetest. Jaga ja valitse, las kisuvad üksteise kallal, siis ei hakka veidrat tahtma (feat. Strugatski).
Ja meie iseseisvuse taastumisega on tulnud kultuurišokid. Kõigepealt läänlastega kokku puutudes, kes eeldasid “tahate suurte lauas süüa, peate lauakombeid oskama”. Ja tasapisi meie enda põlvkondade vahel – vanem põlvkond on harjunud mõtlema endast nii, et meie arvamusel ja jutul pole tähtsust, tähendab, ei pea ennast piirama. Noorem põlvkond on selles asjas valdavalt läänlased valmis (tõsi, ma räägin peamiselt haritlastest, sest ma lihtsalt ei tunne eriti teisi). Ja siis meiesugused keskmised seal vahepeal, kes on nagu pikalt välismaal elanud inimesed – natuke keeruline on suhelda nii oma elukohamaa naabrite kui ka koju jäänud rahvuskaaslastega.
(kuigi mulle tglt meeldib see keskmine olla – et ei vanemad ega nooremad ei räägi päris võõrast keelt ja vajadusel suudan isegi seal vahel tõlki mängida.)
LikeLiked by 1 person
see, kuidas oma impulsside pidev pidurdamine, et ühiskonda koos ja suht vägivallavabana hoida, närve sööb, tuletas meelde, kuidas teadlased mõõtsid bonobode stressihormoone (siit saaks muidugi nalja teha, kuidas teadlased – need on need, kes püüavad puu all purgiga ahvipissi). Bonobodel on teadupärast hästi vähevägivaldne ühiskond, põhiotsustajad on emased ja isastel tuleb oma agressiivsust seega eriti hoolega kontrollida. Noorte isaste piss olevat stressihormoone paksult täis.
Eks nad ole õppinud seda ka maandama, teine asi, mille poolest nad kuulsad on, on promiskuiteetne seks. Mõtlen nüüd, kas meie ühiskonna suhteliselt vaba seksuaalmoraal käib samuti agressiivsuse pärssimisega käsikäes.
vabandust, see oli nüüd küll üks hirmus teemaliu laskmine.
LikeLike
See on jah terve suur eraldi teema 😀 Delfiininaised olevat litsakad, sest delfiinimehed kipuvad poegi tapma. Naisdelfiini strateegia on tekitada olukord, kus iga ümbritsev isane võib kahtlustada, et tegu tema järeltulijaga ja siis igaks juhuks ei tapa…
LikeLike
Nii võib seda asja vaadata tõesti. Ma ise olen vist vähe küünilisema pilguga ja mulle tundub, et kaasaegne egalitaarsus on ka suuresti fassaad ja illusioon. Suur osa inimesi tajub hästi ära, et nende arvamus ei loe. Väljendub see erinevalt, osad jäävad lihtsalt väga passiivseks ja ükskõikseks, teised saavad vihaseks, kolmandad võetakse mingi populisti konksu otsa ja neil korraks tekib illusioon, et neid nüüd kuulatakse jne.
Lisaks see teema, et uues maailmas oleme me, eestlased, “rõhujad”, sest oleme samast rassist kui Ameerika või L-Euroopa rõhujad…
Olles ise täiega vasakpoolsete vaadetega, siis mu meelest on grupi-identiteedi teema, mida vasaku ääre peal kõvasti aetakse, kurjast ja täielik tupiktee. Grupi-identiteediga ei seleta ühiskonda ära, sest inimesed on sarnased küll, aga väga erinevad ka. Siis hakkab pihta, milline grupp on teisest õnnetum, milline on teisele rohkem võlgu. Sorri, võtan hitleri kaardi nüüd välja, aga esiteks – natsisaksas liigitati inimesi grupitunnuste järgi.
Lisaks, ohvriteema on kahe teraga mõõk. Sest ohvril tekib justkui moraalne õigus kättemaksule. Ja kui lisada veel grupiteema, saab kättemaksu laiendada “kõikidele temasugustele”, praegustele ja tulevastele põlvkondadele. Juudid olid ju ka propaganda järgi “rõhujad”, seepärast oli “ohvritel” lihtne nende kõrvaldamist korraldada.
Indiviid on hea ühik, veendun üha enam.
LikeLike
indiviid on kindlasti väga mõnus ühik.
Aga raske on seda emotsioonidele selgeks teha. Vähemalt mul on küll nii, et teoreetiliselt oleks ma heameelega lihtsalt inimene ja kurvastaks, kui ükskõik kus midagi halba juhtub/tehakse, ja rõõmustaks, kui ükskõik kus midagi toredat toimub.
Päris vale see polegi, kurvastangi ja rõõmustangi, kui teada saab.
Aga ometi käib tavalisest hullem kihvatus läbi, kui just Eestis tehakse midagi nõmedat. ja mis veel hullem, mõnikord loen, mida nõmedat tehti kuskil mujal, ja käib väike kergendusohe “oh, hea, et seda ei teinud minu riik”. Kasvõi Texase või Poola näitel. Kahju on sealsetest naistest küll, aga ma ei tunne sama suurt piinlikkust kui siis, kui sellised seadused oleks meil.
Hannah Arendt kirjutas kunagi midagi sellest, et kuhugi kuulumise üks aspekt on ka vastutus, isegi tegude eest, mida isiklikult pole teinud. Ja nii mul umbes Eesti riigiga ongi (ja veel mitme-setme grupiga). Identiteet ei tule tasuta.
LikeLike
üks näide kollektiivsest vastutusest, mis tundub mulle okei, on see, kui üks riik annab teisele mingid varem röövitud kunstiaarded tagasi, mis siis, et põlvkond, kes need tagasi annab, neid ise ei röövinud.
LikeLike
mis pani mu automaatselt mõtlema Eesti riigi asjandustele, à la presidendi ametiraha, mida pole vist lootustki tagasi saada; kusjuures see konkreetselt mind tegelikult ei morjenda.
Ometi mul torkas kuidagi, kui Venemaalt tulnud öömajaline kurtis, et miks teil eestlastel on kogu aeg muudkui üks okupatsiooni ja okupatsioon (mina ega keegi minu kuuldeski ei olnud talle mingist okupatsioonist rääkinud, aga ilmselt oli talle see linna peal silma või kõrva jäänud, vbla mingis muuseumis). Ma seletasin tookord vastuseks midagi eri põlvkondadest ja et ajaloohaavade paranemiseks on vaja rohkem aastarõngaid peale. Aga pärast mõtlesin, et ajast võib-olla üksi ei piisa, kui taustal on ka hirm, et see juhtub uuesti.
Nii et näiteks mina jagan kollektiivset hirmu ühe kollektiivse entiteedi ees. Mis ometi ei tähenda, et ma näeks suvalist venelast ja mõtleks, et nii, nüüd hakkab kohe mind Siberisse saatma.
LikeLike
See eestlaseks olemise värk on omaette põnev teema. Mõtlesin, et kirjutan tänase blogiposti sellest.
Mingite väärtasjade tagastamise asja ma tõlgendaks nii, et eelnevate otsustes ei ole praegused süüdi. Küll aga võib neile hinnangut anda selle põhjal, kas nad ise otsustavad teisiti teha või jätkavad samas vaimus kui eelmised…
LikeLike