tiksumine

Viimased päevad on olnud suur tiksumine. Ühest küljest nii hea, et üldse tiksuda on võimalik. L. on juba nii suur, et kui M. lõunaunel on, siis ütlen talle, et ma olen nüüd siin siruli, leia ise tegevust. Ja siis ta enam-vähem leiabki.

Siis võtsin jõu kokku ja vihastasin, et meil koguaeg selline laga on. Tegelikult on igas päevas vähemalt kümme minutit, kus elutuba-köök on enamvähem korras. Nii et ei saa öelda, et ma täitsa minna laseks.

Vihastasin, et me nii suvalised oleme. Üldiselt tundub, et me… suvalisus … aitab eluga hakkama saada. Ei reageeri suurelt väikestele muredele. Aga kui ma jälle teen mingi toidu ja keegi seda ei söö ja tasakaalukas toitumine on võõrsõna ja kõik on haiged, aga mu kuklas kumiseb “ravid, siis seitse päeva, ei ravi, siis läheb nädalaga üle” – ja tegelikult läheb kiiremini, aga uue nädala alguseks jälle keegi haige – ja lastel pole enam üht vitamiini ka kehas, sest nad ei söö midagi normaalset ja võib-olla kui ma oskaks emana paremini hakkama saada, siis nemad sööks hästi ja poleks kunagi haiged.

Unevõlg-unevõlg. Sho lasi mul kümneni magada, seda pole aastaid juhtunud, tundub. Ja kui nad siis kümme mulle selga sadasid, oli tunne, et lisaunest polnud üldse abi. Pärast sain aru, et natuke ikka oli.

Täna olen püüdnud oma meeleolu reguleerida peamiselt muusikaga. Kõigepealt leida see sagedus, mis mul parasjagu loomulikult oli (Lana del Rey, Daughter) siis edasi tõsta meeleolu väikeste dooside kaupa (Bebe, Ane Brun, Inara George), edasi kompasin juba piire (Parov Stelar, Flight Facilities jne) Aitas küll natuke.

Aga nii palju inimene olen ma küll, et seda va elamise ängi tunnen hästi.

5 thoughts on “tiksumine

    1. Oi, väga hea, väga täpne – “eksitentsiaalne hirm ja kõikehõlmav süütunne”. Teine viis öelda seda, mida viimase lausega ütlesin.
      Parematel aegadel olen leppinud, et see käib lihtsalt kaasas emaks olemisega ja aja jooksul süveneb, mis teha. Halvematel aegadel tunnen seda liiga tugevasti, nii et halvab ära.

      Like

  1. Ma teiste emadega võrrelda ei oska, aga minul kolme täiskasvanud noore inimese emana pole see ekstentsiaalne hirm ja süütunne kusagile kadunud. Pigem on läinud hullemaks, sest nüüd peaks õppe-ja kasvatustöö, mida ma laste kallal rohkem või vähemal määral teadlikult sooritanud olen, juba rohket vilja kandma, aga mul on tunne, et otsin ikka porgandeid seal, kus tegelikult ainult petersell kasvab..

    Like

    1. Haha nii hea, porgand ja petersell 😀 Ei tea, kui vanad su lapsed on, aga ma enne 30. eluaastat midagi küll otsima ei hakkaks. Võib-olla peaks piiri lükkama isegi 40 peale, ei tea.

      Liked by 1 person

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s