tiksumine

Viimased päevad on olnud suur tiksumine. Ühest küljest nii hea, et üldse tiksuda on võimalik. L. on juba nii suur, et kui M. lõunaunel on, siis ütlen talle, et ma olen nüüd siin siruli, leia ise tegevust. Ja siis ta enam-vähem leiabki.

Siis võtsin jõu kokku ja vihastasin, et meil koguaeg selline laga on. Tegelikult on igas päevas vähemalt kümme minutit, kus elutuba-köök on enamvähem korras. Nii et ei saa öelda, et ma täitsa minna laseks.

Vihastasin, et me nii suvalised oleme. Üldiselt tundub, et me… suvalisus … aitab eluga hakkama saada. Ei reageeri suurelt väikestele muredele. Aga kui ma jälle teen mingi toidu ja keegi seda ei söö ja tasakaalukas toitumine on võõrsõna ja kõik on haiged, aga mu kuklas kumiseb “ravid, siis seitse päeva, ei ravi, siis läheb nädalaga üle” – ja tegelikult läheb kiiremini, aga uue nädala alguseks jälle keegi haige – ja lastel pole enam üht vitamiini ka kehas, sest nad ei söö midagi normaalset ja võib-olla kui ma oskaks emana paremini hakkama saada, siis nemad sööks hästi ja poleks kunagi haiged.

Unevõlg-unevõlg. Sho lasi mul kümneni magada, seda pole aastaid juhtunud, tundub. Ja kui nad siis kümme mulle selga sadasid, oli tunne, et lisaunest polnud üldse abi. Pärast sain aru, et natuke ikka oli.

Täna olen püüdnud oma meeleolu reguleerida peamiselt muusikaga. Kõigepealt leida see sagedus, mis mul parasjagu loomulikult oli (Lana del Rey, Daughter) siis edasi tõsta meeleolu väikeste dooside kaupa (Bebe, Ane Brun, Inara George), edasi kompasin juba piire (Parov Stelar, Flight Facilities jne) Aitas küll natuke.

Aga nii palju inimene olen ma küll, et seda va elamise ängi tunnen hästi.