Mainisin siin millalgi, et veetsime aega jaapanlastega, kes olid värskelt laulupeolt tulnud ja muljeid täis. Ja et ma ainsa eestlasena seltskonnas pidin leidma vastused nende küsimustele.
Nad küsisid esiteks, et miks on mõned laulud sellised, mida eestlased püsti seistes laulavad – lisaks hümnile. Ma seletasin, et mõni laul lihtsalt on nii võimsalt me südames, et seda istudes laulda ei saa. Siis nad küsisid veel midagi ja veel midagi ja siis enam ei küsinud. Aga tundus, nagu neil oleks veel üks küsimus.
Ma tegin asja neile lihtsamaks ja ütlesin, et see on päris veider, eks ole, see lippudega vehkimine ja isamaast laulmine. Nad noogutasid pingsal ilmel. Ma jätkasin: praegu pole patriotism eriti popp teema…
Pinge õhus hakkas vaikselt kaduma ja edasi nad ääri-veeri mainisid, et Jaapanis poleks selline asi mitte kuidagi võimalik. Mitte pärast II maailmasõda. Hollandlanna ütles, et tema kodumaal ka praegu sellist asja ette ei kujutaks.
Siis me rääkisimegi, et vaat kui huvitav, erinevad rahvad, erinevad ajalood ja ajastud, erinevad kontekstid… Mis oli II maailmasõda lääne-eurooplastele, mis oli nõukogude aeg eestlastele. Ma rääkisin taasiseseisvumise aja meeleolusid ja…
Aga mida ma üldse ei teinud – ja ma olen väga uhke, et ei teinud – ma ei hakanud kuidagi midagi välja vabandama. Oi, sorri, me väike matsirahvas siin ei loe õhust välja, et see patriotismi värk pole enam in.
Igal rahval oma kogemus ja meie oma on selline. Seletasin mingeid asju, nagu oskasin, aga ei pidanud vajalikuks ka seltskonda õudselt veenda.
Nüüd tuleb jälle see “vana mina oli selline, aga uus mina on selline” teema. Vanasti ma tundsin, et pean mingeid eestlaste käitumistavasid või kombeid kas välja vabandama või siis ennast sellest kuidagi eristama.
“Eestlased on kõik sellised tuimad ja ebaviisakad tüübid, mina olen naeratav ja sõbralik. See on seepärast, et ma ei ole tüüpiline eestlane.” Mida kuradit. Miks ma ennast maailmas niimoodi esitlesin?
Loogikaülesanne: ma olen naeratav ja sõbralik. Ma olen eestlane. Mida järeldada?
Ma olen üks eestlastest ja eestlasi on igasuguseid. Sõbralikke, ebaviisakaid, tarku, rumalaid… Pakun, et vastavalt olukorrale võib igaüht nende nelja sõnaga kirjeldada.
Nüüd, kui ma olen välismaalaste seltskonnas, räägin Eesti asjadest ja eestlastest nii, nagu ma seda näen. Teadlikult jätan järelduste tegemise vastutuse “välisvaatlejale”, ei esitle end enam kuidagi “normist erineva” eestlasena.
Lisaks, pilt eestlasest tekib välismaalasel ju suuresti tema enda maailmapildist ja mõtlemise avatusest lähtuvalt. Ükskõik, palju ma võimlen.
Ma ei tunne, et ma olen kõikide eestlastega üks kogukond ja kui üks meist teeb midagi häbiväärset, on kogu kogukond häbistatud. Väikerahval on see häbitunne ehk suurem kui mõnel pika ajalooga suurel rahval.
Ei kujuta ette, mis tunne on olla suurrahvas. Puusalt pakun, et enesekindlam. Ja et suure riigi inimestel on lihtsam olla ümbritseva maailma suhtes ignorantne. Tundub, et paljudel pole identiteet seotud niivõrd riigiga kui mingi väiksema üksusega, oma kodulinnaga, näiteks. Niisamuti on teadmistering väga kohalik.
Ei tea, kas statistilist alust on – räägin puhtalt tunde pealt -, aga pakun, et keskmisel eestlasel on maailma mõistes lai silmaring ja pakun, et keskmine eestlane räägib vähemalt üht võõrkeelt hästi.
See kõlab nüüd, nagu ma kiidaks eestlast või peaks meid kuidagi tasemel tegijaks. Paraku on mul inimeseks olemise latt lihtsalt väga madal.
Aga esiteks olen ma seda usku, et keel mõjutab mõtteviisi ja maailma nägemist meeletult. Eesti keeles mõtlemine on haruldasel viisil maailma nägemine. Ma ei ütle “paremal viisil”, ma ütlen “haruldasel.” Ja võõrkeele oskus tähendab, et inimene on võimeline enam kui ühel viisil maailmas orienteeruma, enam kui ühe pilgu läbi nägema.
Kordan veel: pole aimugi, mis tunne on olla suurrahva osa.
Aga väikerahva osaks olemine on nii argine, ainus tegelikkus, mida tean.
Seega võib lihtsasti ununeda, mis ulme siin toimub: miljonil inimesel on rahuajal täiesti oma riik, kus räägitakse täiesti oma keelt. Kus saab selles keeles koolis käia – kuni ülikoolini välja. On omakeelne meedia, raamatupoed on täis omakeelset kirjandust.
See on täiesti pöörane, maailma kontekstis. Kui tuua paar näidet illustreerima, siis jääb mulje, nagu rohkem näiteid poleks. Aga näiteid oleks nagu muda. Alustame ikkagi paarist – 7 miljonit uiguuri, 30 miljonit kurdi.
Eestlaseks olemise kogemus tundub nii tavaline, aga olla siin ja praegu, Eesti Vabariigis, mõtelda ja kirjutada eesti keeles – see on haruldasem kui lotovõit.
Selle üle ei pea olema sama õnnelik kui lotovõidu üle. Seda ma ei väida.
Igal Eesti inimesel on endast eestlasena (või ka mitte-eestlasena) oma nägemus.
Aga minu jaoks on eestlaseks olemine selline läbinisti isiklik kogemus, mida teadvustan ja mille üle rõõmustan. Haruldane võimalus elada siin ja praegu sellisena, nagu ma olen.
maarjablogi.com 
ma pole kusagil nii palju rahvuslippe rõdudel, akendel jne lehvimas näinud kui Itaalias, seega – kes siin on rahvuslik?
aga vabandada pole vaja, igaüks on isemoodi… ja palju oleneb vaataja silmadest
LikeLiked by 1 person
Väikerahva esindajatel paistab olevat rohkem seda teadmist või tunnet, et ollakse just nimelt esindaja. Mõnikord painena, mõnikord lihtsalt niisama.
Mul on lisaks veel tunne, et sellises väikeses riigis on ka igaühe kaal suurem kui suures. On kergem kuhugi pääseda või kellekski vähegi tähtsaks saada, sest sama positsiooni peale ei kandideeri tuhanded veel (kohe tuli vastupidise näitena meelde üks Hiina noormees, keda ma Ungaris kohtasin. Et mitu inimest seal ühele kõrgkoolikohale konkureerib, välismaale pääsemisest rääkimata).
Ma avastasin hiljuti, et mind namedropitakse (vabandust barbarismi pärast), pannakse mind enam-vähem oma CVsse kirja. Väga nišikal alal, aga ikkagi raske uskuda, et ma kuskil Prantsusmaal või Inglismaal samamoodi poolkogemata sellisesse kohta välja oleks jõudnud.
Asja teine külg on muidugi see, et siin ei saa keegi muutuda seda tüüpi kuulsuseks nagu USAs popstaarid või Hollywoodi näitlejad – siin pole midagi erilist selles, kui keegi tunneb tähtsat lauljat või näitlejat isiklikult, sest palju siin ikka inimesi on, keegi ikka läheb lauljaks või näitlejaks. Nad jäävad teiste silmis selle võrra rohkem inimesteks.
***
Eri taustadest – ma olin ükskord täiesti sillas, kui mu prantsuse-/katalaani-hispaanlasest tuttav (hispaanlaste pere katalaani külas Prantsusmaal) oli külas, sattusime teiste tuttavatega koos pidutsema ja tema jaoks oli täitsa enesestmõistetav, et nojah, teil siin on kommunistid olnud pahad, ja meil olid nad jälle head. Suutis sellest täitsa rahulikult ja sõbralikult rääkida ja keegi ei solvunud kellegi peale. Kusjuures tema pere sattus ju Prantsusmaale pagulastena Franco režiimi eest, nii et ma ei oleks üldse imestanud, kui tal oleks selles suhtes liiga suured tunded olnud, et salliv saaks olla.
LikeLike
Lõik-lõigult täitsa minu mõtted 😀
LikeLike
Istusin kunagi, kui esimest korda üksi NY külastasin, Central Parkis ja üks umbes 50+ sõbralik proua hakkas uurima, et kes ma olen ja kus ma tulen. Selgitasin veidi asukohta ja rahvaarvu jms. Küsis, et aga mis keeles te räägite seal Eestis, vastasin, et eesti keeles ja selgitasin ja, et Soome keele moodi. Arvas selle peale, et aga ametlik keel on ju ikka vene või inglise keel, ei saa olla nii väikesel rahval oma keel ja pealegi, ma ju rääkisin inglise keelt temaga, ehk siis kuidas ma lihtsalt niisama oskaks rääkida. Kuidagi ta jäi ikka uskuma mind ja lõpetuseks soovitas kindlasti Central Parki loomaaiast läbi käia, et näen seal lõvi ja ahve ja muid loomi. Ma ütlesin, et olen näinud ja meil on ka loomaaed olemas ja see ületas ta jaoks usutavuse piiri, pidas võimatuks. Suured ja väikesed rahvad 🙂
LikeLike
Hahaa nii hea 🙂 Kõlab väga ootuspäraselt, samas.
LikeLike
ah, aga siit tuleb mündi teine pool – meil on igaühel endal suurem kaal kui suurrahva sees, aga teisest küljest on ebakindlus, kas gruppi, kuhu kuulume, üldse ongi olemas.
Vähemalt mul küll käib aeg-ajalt mingite eesti asjade kohta peast läbi mõte “ohoh, täitsa nagu päriselt”, justkui see oleks üllatav, justkui me oleks mängurahvas või mängumaa.
Kundera defineeris väikerahvasust/-riiklust tunde ja teadmisena, et see rahvas või riik võib olemast lakata (ja et ses mõttes on Poola oma ligi neljakümne miljoni inimesega väikeriik, aga Island oma alla poole miljoniga ei pruugi olla). Seda võib muidugi iga rahvas ja riik. aga suurriikide inimestel ei ole seda tunnet, neile tundub riigi või rahvana olemasolemine enesestmõistetav.
Nii et suur individuaalne tähtsus ja väike kollektiivne tähtsus käivad käsikäes.
LikeLike
Jah, on statistiliselt üsna ebatõenäoline, et Eesti ja eestlased üldse olemas on.
Püüa hiinlasele selgitada, et meid on mingi napikas miljon üleüldse kokku. Nad ei oska nii väikestes ühikutes mõeldagi.
LikeLiked by 1 person
a keegi tuttav väitis, et hiinlase pilguga vaadates pole suurt vahet, kas hakata õppima eesti või näiteks prantsuse keelt – ühed väikekeeled puha, selline ekstsentriline hobi nii või teisiti.
LikeLiked by 1 person
Kusjuures nii ma seletasingi jaapanlastele tookord – väikerahva igavest eksistentsiaalset kriisi – kadumishirmu. Ei mäletanud, et Kundera oli see, kes nii rääkis. Aitäh viitamast 😀
LikeLike
Tsitaat:
“„Euroopas seisavad suured riigid ühel ja väikesed riigid teisel pool; ühed rahvad istuvad läbirääkimiste laua taga ja teised ootavad öö läbi koridoris.” [see on viide sellele, kuidas 1938 pidid Tšehhoslovakkia esindajad ukse taga ootama, kuni nende saatus otsustatakse]
ja jätkub:
“Väikerahvaid ei erista suurtest nende rahvaarvu kvantitatiivne kriteerium, vaid midagi sügavamat. Väikeste rahvaste jaoks pole olemasolemine mitte iseenesestmõistetav, vaieldamatu tõsiasi, vaid alatine küsimus, kihlvedu, risk; nad on alati kaitsepositsioonil silmitsi Ajalooga, mis on nendest vägevam jõud, mis nendega ei arvesta, mis koguni ei pane neid tähele“.
LikeLiked by 1 person
Aitäh nende eest, väga huvitav lugemine.
LikeLike
Meenub ka Unduski suurepärane ettekanne sellest, kuidas eestlus on algusest peale olnud eksistentsiaalne absurdiprojekt:
“Lööb välja üks varase eestluse paradokse: kõige enam optimismi kiirgus nii eestlaste kuldse mineviku kui ka nende kultuurilise tuleviku üle just saksa päritolu balti literaatidest, siin eeskätt G. J. Schultz-Bertramist, kelle 1839.a. kõne ÕES-is ju algatas „Kalevipoja“ koostamise mõtte: „Andkem rahvale eepos ja ajalugu ning kõik on võidetud!“ (pangem tähele võidukuse-motiivi); eesti päritolu literaadid aga, kes teostasid tegeliku töö, ei uskunud paradoksaalsel kombel eestikeelse kultuuri tulevikku, niisiis täitsid oma kohust – eelneva põhjal öeldes – puhtast eksistentsialismist, minnes vastu rahvuskultuurilisele nurjumisele”
ja
“Oma 1843.a. kirjutatud eesti käändeõpetusse poetab Faehlmann eesti keele kohta lause: „See kahjuks küll väljasurev keel seisab meie ees otsekui suure kunstiteose vare”.”
ja
“Kui 1857 ilmub “Kalevipoja” esimene vihik, siis selle eessõnas võimendab Kreutzwald Faehlmanni eksistentsiaalseid hoiakuid veelgi. Kreutzwald vastandab end selgelt Schultz-Bertramile, kes unistas eesti rahva vaimsest taassünnist, ning lisab jäiselt: “Minu arvates ei ole eesti rahval enam võimet iseseisvaks rahvuslikuks loominguks …”.”
LikeLiked by 1 person