liiga palju lapsi

Küsisin hommikul Sholt, mis päev täna on ja kui ta vastas, et reede, siis ma arvasin, et ta tuimalt valetab. Mina oleks pakkunud kolmapäeva, aga polnud päris kindel. Nii et ma ei tea, kuhu kadusid viimased päevad.

Kaks meist on nüüd pea täitsa terved, Sho käitub, nagu oleks, aga ei ole. Marie on seekord nõrgim lüli. Nõrgim lüli, kes veetis terve päeva kriisates või vingudes või valjult nõudes või ohtlike asjadega mängides või ohtlikesse kohtadesse ronides. Ja need mõned hetked, kui ta hinge tõmbas, aitas Luukas täita oma… vajadustega.

Viimasel ajal mõtlen, et tegelikult on väga hea, et mul on natuke rohkem lapsi, kui ma hallata suudan. Räägin, nagu mul oleks vähemalt neli last, aga noh, igaühel oma piirnumber. Sest minus on mingi loomulik autoriaarsus, võimu- ja kontrollivajadus, mida ma hallatava arvu laste puhul kindlasti kurjasti kasutaksin. Aga neid on piisavalt palju, et jõud on tasakaalus ja nad suudavad endale isikliku vabaduse välja võidelda. Vabadus tundub ülimalt tähtis, lapsele. Lapsevanemana tundub vabadus ohtlik ja ebamugav.

Ega ma tegelikult tea, nad nii väiksed praegu. Aga kujutan ette, et ma lihtsalt ei suuda kätt hoida koolis saadud hinnete pulsil või pettuda, kui nad olümpiaade kinni ei pane või ülikoolis arstiks ei õpi. Eriti, kui kavaten tulevikus ka endale elu hankida.

Selline soe soovitus lihtsalt, et minge laste arvuga pisut üle piiri, nii on mingis mõttes tervislikum. Väga mitmes mõttes ebatervislik ka, aga noh.