õhtusöömaaeg

Luukas ja Sho valmistasid jaapani riisi, misosuppi ja mingit hakkliha-juurvilja asja ja serveerisid selle, iga toit omas pisikeses kausis.

Kui istusime õhtusöögilauda, siis vaatasin Shod ja lapsi ja mõtlesin, nagu pea iga kord, kui ühes lauas istume – selline perekond. Täiesti uskumatu, minu imeline perekond!

Ja siis hakkas pihta. Marie nõudis minu söögipulki endale. Luukas teatas, et talle ei maitse – polnud proovinudki. Marie surkis pulkadega oma toitu, midagi kätte ei saanud. Tõstis kisa. End aidata ei lubanud.

Luukas ütles, et tahab kommi. Marie tõusis oma toolil püsti ja andis saatanliku naeratuse saatel märku, et kui ma teda kinni ei püüa, siis ta laseb end vabalangema. Luukas arvas, et kui Marie toolil püsti seista võib, võib tema ka. Ja see oli alles algus.

Õnneks oli täna jaksu võtta asja mänguliselt. Sho andis kordamööda ampsu ühele ja siis teisele lapsele ja ma kommenteerisin “aaamps” ja “aaamps” ja võib-olla kõhud said täis – ei tea.