segi nagu kaardipakk

Üks hetk suutsime oma asjade arvu kodus viia optimumini, nii et kuigi elamine võis vahel pealtnäha kaootiline välja näha, siis mõne hetkega sai pildi jälle ilusaks. Aga nüüd…

Kodus hakkas kõik allamäge minema, kui me riburada haigeks jäime. Aastaid suutsime elada nii, et mitte keegi ühelegi seinale ei joonista. Nüüd ilmus üha uusi kritseldusi, nagu kuradi Banksy, igal hommikul leiad uue, “selle pealkiri on “Kodu peegel””…

Asi selles, et erinevad pliiatsid, kriidid, vildikad vedelesid suvalistes kohtades ükskõik mis toas, nii et kui Mariel (või Luukal, kes arvab, et ta taas üheaastane) inspiratsioon peale tuli, võis kohe haarata. Ühe korra suutsin Mariel kriidi käest püüda just, kui ta mu kõrvale seinale joonistama hakkas. Pool minutit hiljem kordasin täpselt sama liigutust, sest ta tuli tagasi pliiatsiga.

Kodust on saanud miiniväli: lapsed sobravad tööriistakastis. Käärid on ripakil. Luukal on mingi toika-maania, toob koju erinevaid, millega silmi peast torkida. Meil on kaks suurt kööginuga. Patareid, nõudepesutabletid…

Nii tuleb mingi kuus korda päevas teha hääl mahedaks nagu pantvangiläbirääkijal: Marie, palun pane nuga käest.

Mulle meeldib, kui üht liiki asjad asuvad ühes kohas – kõik kirjutusvahendid ühes karbis, kõik raamatud ühes riiulis, kõik ravimid ühes sahtlis, kõik dokumendid ühes mapis… Meil ausõna peaaegu oligi.

Aga nüüd oli kodu nagu kaardipakk.

Lisaks, ühe käega Sho ja lapsed… Ükskord Marie pillas terve kannutäie kohvi köögivaibale. Kohv oleks pidanud olema tuline, aga mingil imepõhjusel ei olnud.

Nüüd juba paar nädalaton on köögivaip vannitoas rullis ja ootab pesemist.

Neil päevil on lennanud ka tassitäis keefirit ja sama palju jogurtit ja vett ja…

Proovige teinekord hooga lennutada tervet tassitäit keefirit. Uskumatu, kui kaugele pritsmed ulatuvad.

Diivan muutus selliseks, et rõve vaadata. Külalised poleks öökimata suutnud diivanit puudutadagi. Kerge südamega istusin sellel vaid teades, et kõik plekid on kuivanud.

Siis sain tervemaks ja pesin katte ära ja kui täna Sho katte tagasi pani, siis… siis Mariel hakkas mähe lekkima ja diivan sai kakaseks.

Nii me elame.

Aga – kui diivani värk välja arvata – lõpp on õnnelik: täna võtsin end nii kokku kui suutsin ja korjasin ära kõik asjad, mida relvana või loomingus kasutada annaks.(Me kodus aktiivselt pärsime loomingulisust.) Lisaks sorteerisin ja pühkisin ja puhastasin nii, et juba parem tunne homsele vastu astuda.

4 thoughts on “segi nagu kaardipakk

  1. Ma vahepeal sain ka juba järje peale. S.t alumisel korrusel, üleval elavad lapsed, seal suudan umbes kord kahe kuu pihta olukorra selliseks saada, et tolmuimejat on mõtet trepist üles vedama hakata. Aga siis andis tagavarakülmkapp otsad, selle asemele tuli suur uus tagavarakülmkapp, seega on nüüd majas erinevates kohtades laiali laotatud kastid, mille kohta uus kapp hõivab. Ja no ei ole mul seda rammu kätes, et neid umbnurki ära klaarida. Jõuludeks saab korda, ma loodan…:-)

    Like

    1. Sõna “tagavarakülmkapp” kõlab juba selliselt, nagu teil oleks väga keeruline koristamisolukord 😀 Ma mõtisklen, kas visata ära kõik lasteasjad peale klotside ja raamatute. Ei viska, aga… naudin niisama mõtet.

      Like

      1. See tagavarakülmkapp tekkis sellest, et keldrit pole. Ehk siis korraliku maatõugu korilasena on vaja ületalve pidada igat sugu suvist saaki – osaliselt sügavkülmas, aga osaliselt piisaks ka keldrilisest üksusest. Aga pole. Ma ei märganudki, millal see varukapp sisse imbus, aga ühel hetkel ta seal tagumises esikus oli ja noh, nüüd on neid seal kaks (vana ja uus).

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s