kirjuta midagi

Täna läksid lapsed aeda ja ma käisin massaažis ja siis magasin lõunaund ja siis koristasin-kokkasin pisut ja siis tegin taksoringi lastele ja Shole. Täielik keskklassi koduperenaine.

On siin ka mõni, kes mõtleb, et kodune ema ei peaks lapsi lasteaeda saatma, et ise niiviisi laiselda? Mään, te ei tea.

Hommikul helistasin sõbrale, et ehk saaks kokku. Ta rääkis vaheldumisi minuga ja karjatas oma laste peale. See telefonikõne viis mu eufooriasse: täna pole see mina! Homme jälle. Aga mitte täna. Okei, õhtul jälle. Aga mitte veel.

Kui mul üks laps oli, siis ma selliseid telefonikõnesid ei pidanud, aga nüüd, kahega, tuleb mu vestluskaaslasel telefonis tihti taluda mõttekäike stiilis “… inimesed on nii keerulised – ühes inimeses võib olla midagi ebameeldivat, aga samal ajal ÄRA VISKA OMA ÕDE PADJAGA on temas see teine külg, mis on nii sümpaatne…”

Massöör tegi imet, nagu ta aeg-ajalt teeb. Ta masseerib nii huvitavalt, ülesannete kaupa. Nagu mingi mõistatus oleks lahendada või lõngakera lahti harutada. Igivanasti, kui käisin masssööride juures, siis nad lihtsalt tegelesid võrdselt kõikide suuremate piirkondadega ja korras. Oli lõõgastav küll – korraks.

Ma ei väsi imestamast, mida võib teha süvalihaste massaaž koos intensiivset tüüpi joogaga. See muutis mu elu mõni aasta tagasi ja paistab, et teeb seda jälle.

Täna lugesin internetist: never give up on your dreams. Keep sleeping. Tabas otse südamesse.

Vahel, kui lõunal magan, ärkan iiveldustundega. See ei tule mitte kõhust, vaid… ajust kuidagi. Seepärast vanasti ei kannatanud lõunauinakuid. Nüüd on äärmuslikud ajad, äärmuslikud meetmed.

Täna ärkasin ka ajuiiveldusega, aga siis toibusin ja edasi trippisin sellel eufoorilisel tundel, mida pilvitu meel pakub. See haruldane hetk, kui mõistus ei ole sudusse mattunud.

Teate, miks ma seekord iga päev blogimisega alustasin? Klikin aeg-ajalt Seth Godini blogile. Ta kirjutab aastaid iga päev. Ja too päev oli kirjutanud niiviisi.

Pikemalt mõtlemata – päriselt, üldse ei mõtelnud -, kirjutasin mingi postituse, panin üles ja teatasin, et nüüd kirjutan jälle terve kuu.

Kui kord kuus blogi kirjutasin, siis too päev käisin alati eriti rahuldatud ilmel ringi ja seletasin Shole õndsal näol, et ma kirjutasin ja oi nii mõnus kerge on olla. Nüüd kirjutan iga päev ja avastan, et september ja oktoober on olnud nii toredad suuresti tänu kirjutamisteraapiale.

Britt ütles, et ta nüüd hakkab ka iga päev kirjutama! Kas veel keegi kirjutab iga päev? Kui, siis jagage blogi ometi, tahaksin lugeda.

8 thoughts on “kirjuta midagi

  1. Tahaks ka süvalihaste massaaži!
    Mul selle iga-päev-blogin teema vastu on olnud umbusk, et kas tõesti iga päev oleks mul midagi öelda. Aga sina oskad igas päevas mingi hetke või tähelepaneku leida, see on äge. Võiks proovida küll. Samas ma praegu nii väsinud, et õhtuks aju vist ei suuda enam midagi genereerida peale segaste unenägude.
    Blogimine on teraapia kindlasti, aga ma rohkem kui kord nädalas ei jaksa seda teraapiat endale korraldada.

    Like

  2. Ma lubadust ei taha anda, aga kuskil kuklanurgas hakkab viimatisel ajal lõuna paiku tiksuma, et peaks miskit kirjutama. Nii et ma natuke püüan küll. Samas nädalavahetustel ma võimalusel arvutit ei puutu, seega pigem käib see argipäevade pihta.

    Like

  3. Jah ma võtan vastu väljakutse iga päev paar rida kirja panna.
    Annan muidugi endale aru, et see on kaugelt üle mu võimete väljakutse aga ehk õnnestub…

    Like

  4. igivana postitus ja kes seda kommentaari ikka loeb, aga… ma kirjutan nüüd ka iga päev. vaatame, kaua jaksan, üle kuu küll ei tihka lubada…

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s