kirjuta midagi

Täna läksid lapsed aeda ja ma käisin massaažis ja siis magasin lõunaund ja siis koristasin-kokkasin pisut ja siis tegin taksoringi lastele ja Shole. Täielik keskklassi koduperenaine.

On siin ka mõni, kes mõtleb, et kodune ema ei peaks lapsi lasteaeda saatma, et ise niiviisi laiselda? Mään, te ei tea.

Hommikul helistasin sõbrale, et ehk saaks kokku. Ta rääkis vaheldumisi minuga ja karjatas oma laste peale. See telefonikõne viis mu eufooriasse: täna pole see mina! Homme jälle. Aga mitte täna. Okei, õhtul jälle. Aga mitte veel.

Kui mul üks laps oli, siis ma selliseid telefonikõnesid ei pidanud, aga nüüd, kahega, tuleb mu vestluskaaslasel telefonis tihti taluda mõttekäike stiilis “… inimesed on nii keerulised – ühes inimeses võib olla midagi ebameeldivat, aga samal ajal ÄRA VISKA OMA ÕDE PADJAGA on temas see teine külg, mis on nii sümpaatne…”

Massöör tegi imet, nagu ta aeg-ajalt teeb. Ta masseerib nii huvitavalt, ülesannete kaupa. Nagu mingi mõistatus oleks lahendada või lõngakera lahti harutada. Igivanasti, kui käisin masssööride juures, siis nad lihtsalt tegelesid võrdselt kõikide suuremate piirkondadega ja korras. Oli lõõgastav küll – korraks.

Ma ei väsi imestamast, mida võib teha süvalihaste massaaž koos intensiivset tüüpi joogaga. See muutis mu elu mõni aasta tagasi ja paistab, et teeb seda jälle.

Täna lugesin internetist: never give up on your dreams. Keep sleeping. Tabas otse südamesse.

Vahel, kui lõunal magan, ärkan iiveldustundega. See ei tule mitte kõhust, vaid… ajust kuidagi. Seepärast vanasti ei kannatanud lõunauinakuid. Nüüd on äärmuslikud ajad, äärmuslikud meetmed.

Täna ärkasin ka ajuiiveldusega, aga siis toibusin ja edasi trippisin sellel eufoorilisel tundel, mida pilvitu meel pakub. See haruldane hetk, kui mõistus ei ole sudusse mattunud.

Teate, miks ma seekord iga päev blogimisega alustasin? Klikin aeg-ajalt Seth Godini blogile. Ta kirjutab aastaid iga päev. Ja too päev oli kirjutanud niiviisi.

Pikemalt mõtlemata – päriselt, üldse ei mõtelnud -, kirjutasin mingi postituse, panin üles ja teatasin, et nüüd kirjutan jälle terve kuu.

Kui kord kuus blogi kirjutasin, siis too päev käisin alati eriti rahuldatud ilmel ringi ja seletasin Shole õndsal näol, et ma kirjutasin ja oi nii mõnus kerge on olla. Nüüd kirjutan iga päev ja avastan, et september ja oktoober on olnud nii toredad suuresti tänu kirjutamisteraapiale.

Britt ütles, et ta nüüd hakkab ka iga päev kirjutama! Kas veel keegi kirjutab iga päev? Kui, siis jagage blogi ometi, tahaksin lugeda.