lumes

Täna vastas meeleolu ilmale ja õhtul ütlesin Shole, et pean natukeseks üksinda õue saama. Kuulasin muusikat ja kõndisin suure vihmavarju all tunnise tiiru.

Ma olin pea ainus, kellel oli vihmavari. Ainult kaks naist bussipeatuses rääkisid oma vihmavarjude all juttu, kõik teised lasid paduvihmal pähe sadada.

Jalutasin mööda ühest parkimisplatsist, kus talvel autoga lumme kinni jäin. Paneb imestama, kui vähe lund on vaja, et auto ära halvata.

See on selline mitteametlik parkla, sõitsin teiste autode kõrvale parkima ja kui pärast tagasi tulin, kaks last autotooli kleepisin ja gaasile vajutasin, siis rattad käisid ringi ja kõik.

M. vihkas tol ajal autosõitu eriti, nii et ta pistis röökima. Sain auto teiste vahelt välja keset platsi, aga edasi enam mitte ja lisaks oli auto nüüd ees kõikidel, kes parklast väljuda oleks tahtnud.

Helistasin Shole ja poolsõimasin teda, sest mulle tundus, et situatsioon on osalt tema süü (vist peaaegu oli ka, aga see on igav lugu siin rääkida). Siis helistasin ühele sõbrale, kellele alati sellise hädaga helistan, aga ta ei võtnud vastu.

Võtsin Marie kaenlasse ja seisin abitult seal. Lastel olid seljas vaid auto-soojad riided, nii et kuskile minema ka ei saanud hakata. No ja see ka, et auto keset platsi ilutses.

Siis sisenes parklasse üks neist absurdelt suurtest autodest – linnakastiauto erasõitudeks. Uks läks lahti ja sealt astus välja kleenuke nolk, kapuutsiga pusas ja pulkjalgade ümber liibuvates teksastes. Ma ütlen nolk, sest ta paistis minu silmade läbi nolk. Minu süü, mitte tema.

Mu auto oli tal nüüd põiki ees. Ta naeratas sõbralikult, ma ütlesin, et täielik jama. Ta surkis oma terava kinganinaga lund autoratta all, siis istus mu autosse – tutvustasin teda enne Luukale ka, et too kreepsu ei saaks. Nõka-nõka mängis gaasiga, pusis üht- ja teistpidi, kuni sai auto liikuma.

Olin nii-nii tänulik. Nolk-ingel, hea inimene.