romantik

Nii hea päev. Õhtul läbi vihma autot juhtides tuli raadiost Katie Melua “A Love Like That”. Ilus laul sellest, kuidas võrdlemisi ratsionaalsed inimesed armuvad. Armastavad, aga kõhklevad.

Ma ei tea… ma lähen ikka nii kaasa laulusõnadega. Lihtsate armastuslaulu sõnadega lähen ka kaasa. See on suht uus, varem nagu ei läinud.

Aga romantiliste filmidega olen alati kaasa läinud, ükskõik kui lollid need ka ei oleks. Võin pööritada silmi kui halb või haigutada kui igav, aga kui tuleb see stseen, 20 minutit enne lõppu, kus kõik kokku kukub ja armastajad laiali lähevad, siis kurvastan südamest. Ja kui tuleb see stseen, 10 minutit enne lõppu, kus nad mõistavad, et nad on teineteise jaoks loodud ja hakkavad jooksma lennujaama vm säärase paiga suunas, siis ma hakkan niutsuma. Ja kui nad suudlevad lõpuks ja igavest armastust vannuvad, siis mul on pisarad silmis ja kõhus on sihuke magus kramp.

Vahepeal tegin nii, et võtsin Netflixi suvalise romantilise komöödia lahti, kerisin kuni 20 minutit oli lõpust puudu ja hakkasin sealt vaatama. Mul pole aega poolteist-kaks tundi raisata mingi keskpärase loo peale. Aga tahan fiktiivsete tegelaste armastuse rõõmust niutsuda.

Hiljuti hakkasin üht romantilist jõulufilmi vaatama, algusest lõpuni. Viga.

Naine hävitab ennast, ei tunne end elusana, aga kohtab müstilist meest, kes teda jälle elu hindama paneb. Siis mees kaob mingiks ajaks ära (20 minutit enne lõppu) ja naine sätib oma elu jonksu. Ja siis (10 minutit enne lõppu) selgub, et mees on tegelikult surnud, aga tema süda paar aastat tagasi siirdati naisele.

Te ei kujuta ette, kui vihane ma olin. Filmi nimi on “Last Christmas” ja taustal mängib pidevalt “… I gave you my heart…” Ja lõpuks saad aru, et sõna otseses mõttes.

Ainult viha.