Silmaklappide osas ei oska öelda, aga kõrvaklappidega käin küll koguaeg ringi. Neil on mu jaoks väga mitu funktsiooni, mis tavaliselt kõik ühe päeva jooksul kaetud saavad: silmaringi avardamine, meeleolu timmimine, sõbraga kõnelemine nii, et käed vabad argitoimetusteks, reaalsusest põgenemine…
Ma läheks hulluks, kui pesu kuivama panemine oleks ainult pesu kuivama panemine, köögi koristamine oleks ainult köögi koristamine, lapsevankri lükkamine… Marie vist arvab, et kui ma kõrvaklappe pähe ei pane, siis piim tööle ei lähe.
Need argiasjad on kõik mu jaoks kõrvaltegevused. Peamine on see, mis toimub kõrvaklappide vahel.
Viimasel ajal pole eriti podcaste kuulanud. Olen hoopis muusikalainel ja see on nii imeline. Kui ma saaks üksikule saarele ainult ühe asja kaasa võtta, võtaks Spotify.
Tean-tean, kui panna pesu kuivama ja ainult, siis see on nii zen, nii mindfulness. Aga kui kuulata seejuures midagi tõeliselt head, on puhas õndsus, nii et.
Muidugi on kõrvaklappide kandmine üks eskapismi vorme. Vahel võib juhtuda, et olen õhtuks nii läbi ja tüübid röögivad ja ma ropendan omaette inglise keeles ja lükkan heli summutavad klapid pähe. Võta mind kaasa ja kaugele saarele vii….
See pole õige, ma tean, aga nii lihtsalt on.
maarjablogi.com 
Suhestun 100%!
LikeLiked by 1 person
See on üks vähestest teemadest, kus ma olen üleni täiesti vastupidi. Üldse ei kanna ega kannata kõrvaklappe. See on vist see, et metsas kasvanud-elanud, mul on vaja teada, mis ümberringi toimub. Linnud, loomad jne, hääled. Kõrvaklappidega tunnen nagu oleks üks meeltest ära võetud, nagu eksinud kohe. Eriti ajab mind hulluks, kui keegi läheb metsa või mäkke või randa vms ja kuulab oma mussi. Ma olen kohe, et omg, miks sa loodust ei kuula 😀
Samas mulle meeldib kodus mussi kuulata.küll, aga mitte otse kõrva sisse, Noh ikka nii, et kõike muud ka kuulen samal ajal.
LikeLike
Mina olen ka selles klubis!
Ma isegi riidlen abikaasat, et kuidas sa jalutad koera, klapid peas! Sa pead kohal olema ja koeraga suhtlema, muidu pole üldse “see”!
LikeLiked by 2 people
Hehee, jaa, omal ajal kui veel sai mägedes jooksmas käidud, siis ma pahandasin ka abikaasaga, et cmoon, kuidas sa puu otsas orava krabinat kuuled niimoodi… (jättes arvesse võtmata võimalust, et äkki tal on üldse pohh neist oravatest 😀 )
LikeLike
Looduses klappide käies tundub tõesti, et jääd millestki ilma. Betoonlinnas halli ilmaga on jälle hea luua endale oma kaitsev mull, klapid aitavad.
LikeLiked by 1 person
Klapid. Ainult siis kui on töö arvutis ja see arvuti asub päris kontoris. Muidu. Kui on ümber oma inimesed, siis väga suur ja rasvane EI. Aga ilmselt on minu klapivihkamine seotud isikliku kogemusega, kui lähedane on palju klappides. Kui sa pead iga oma juttu kolm korda ütlema, sest persoon ei kuule, mida räägid, sest tal on klapid. Elutüütuim kogemus. Pluss see tunne, et sind on väljalülitatud. Klappidest sein. Võeh 🙂
LikeLike
Jaa see väljalülitatuse tunne on mulle ka tuttav, katsun seda mitte tekitada, aga vahel ei õnnestu.
Küll aga on mul valdavalt üks kõrv kaetud, teine mitte. Pean ju koguaeg kuulma, mis lastega toimub jne.
LikeLike
Kuna klapid on mu töövahend, siis muul ajal pigem ei.
LikeLiked by 1 person
Ma klappe eriti ei kannata, koopamees elab mu seljaajus päris korralikult (ma magan seljaga seina poole jne), ei tohi lasta vaenlasele võimalust anda ligi hiilimiseks. Aga välja lülitan ma end juba lapsest saadik ilma igasuguse klapita: võtan raamatu või mängu ja kui hästi läheb, ei pane ma siis ööd ega mütsi tähele. Põhjus muidugi ikka see, et kui ma ei saa põgeneda sellest needmisest ja hammastekiristamisest, siis lähen hulluks ja tagasi ei tule. Homme hakkan heaks. Või ülehomme.
LikeLike
See on ka tuttav, see seljataha vaatamine. Pimedas jalutamas käies just valisin ainult autorohked valged peatänavad, sest kõrvaltänav klappidega tundus paha mõte.
LikeLike