salvestamine

Käisin täna “Minu Tokyo” audioraamatut sisse lugemas. Oi okkaline on see teekond.

Vahepeal vandusin, et edaspidi kirjutan vaid lihtlausetega. Kuidas mul lasti nii pikki lauseid kirja panna?

Olles nii pool tundi järjest lugenud, tekkis tunne, nagu mesilane oleks suhu nõelanud. Edasi lugesin sellise suuga veel kolm ja pool tundi.

Võiks arvata, et suudan kaks lauset järjest vigadeta lugeda. Ei pruugi suuta. Tähed lähevad segamini, sõnad lähevad segamini…

Salvestame tuntud helilooja kodustuudios. Üks pikem paus oli ka. Siis sõime frikadellisuppi ja kodust leiba. Ta rääkis oma projektidest ja elust, ma oma. Kuigi ma oleks pidanud vait olema.

Õhtul läksin Theatrumisse Ionesco “Kuningas sureb” vaatama. Tulin sealt välja elusamana.

M. käis eile vaatamas ja kirjutas mulle, et lavastus võiks mulle meeldida, sest ma olen vist tema ainus sõber, kes surmale päriselt mõelnud on.

Võtan komplimendi, kust annab võtta.

Mingid mõtted olid väga tuttavad. Osa neist lausa “Minu Tokyosse” kirja pandud, khmkhm. Siis, kui mul õnnestus tänu surmale elamise rõõmu omal nahal kogeda.

Mingid hetked lavastuses olid võimsad. Mingitest asjadest ei saanud hästi aru.

Muidu, oma surma osas olen ma äärmiselt põnevil. Ainult, et tahan enne piisavalt põhjalikult elada.

Muusikast – olen praegu pöörases vaimustuses laulust “Message in a Hammer“, Obongjayar.