süsteemid

Olen siin viimasel ajal maininud, et ei usalda enam ei poliitikat ega meediat ega teadust ega kohtusüsteeme ega… lisasin terve hulga suuri sõnu.

Mõtlesin, et ehk peaks täpsustama. Kuna ajad on sellised, et tark on mainida, mis tiimis oled, muidu oled vastastiim.

Kui on ainult kaks klubi, siis ma olen ikka lammaste omas.

Aga selle suure usaldamatuse jutuga pidasin silmas viimaste aastate üht valusamat arusaama, mis küllap käib lihtsalt täiskasvanuks saamise juurde. Tõdemust, et absoluutselt kõik süsteemid on vigased.

Seepärast oleks ma näru aktivist, vajalikku entusiasmi ei ole. Kujutlust, et kui üks süsteem asendada teisega, saab kõik korda.

Mõtlen pigem, et kas tantsime selle tantsu paremat jalga longates lõpuni või proovime teist tantsu ja vaatame, kas siis lonkab vasak jalg või jääb kael kangeks või…

Minu sügava optimismi juured asuvad veel sügavamas pessimismis, ausõna. See on nii imeline, kui inimesed on head, sest me võime olla nii õudsed.

Mis teha, kui süsteemid lonkavad, vähemalt püsivad veel jalul. Aga süsteemile liialt toetuda ka ei julge.

Nüüd on variant, et täpsustan veel seda ja teist mõtet, et keegi minust jumala eest valesti aru ei saaks – või lähen magama.