marie sõnad

Uneajal on nii, et istun laste nari kõrval maas padjal ja Marie nõelub oma madratsi ja minu süle vahet. Ja üks hetk, kui ta mul jälle süles on, hakkan laulma mõmm-mõmm-mõmm-mõmm ja samamoodi edasi, sest ma enam ammu ei viitsi tervet laulu laulda. Ja siis hakkab Marie selle peale soleerima. Kõik ta alateadvus – mis vist on sama asi kui ta teadvus – tuleb pinnale.

“Auhh-auhh mjauu emme sokk kohv ihhahaa piss vein….”

Jep, tänane uus sõna on vein. Sho valas mulle klaasi ja edasi vaidlesin Mariega teemal, kas ta võib veini juua. Päeva kõrg- või madalhetk oli see, kui pooleteiseaastane röökis, silmist pisarad pritsimas, käsi välja sirutatud: vein! vein!

Kui Luukas oli sama vana, teadsin ma täpselt, mis sõnu ta oskab. Marie puhul on raske, ta sõnavara on nii kaootiline ja mu pika- ja lühiajaline mälu on nii palju kehvem kui vanasti.

Terve eraldi kategooria on need sõnad, mida ta lihtsalt järele kordab nagu proff papagoi. Näiteks “pulgakomm” või “Ted Talk”.

Aga argipäevas on olulised piss ja kaka ja pepu – venna teene. Ma nii ootasin, millal Luukale kakanaljad nalja tegema hakkavad ja see oli tore umbes kaks päeva, ülejäänud kolm kuud on olnud lihtsalt piin. Luukas mõjub vahel, nagu tal oleks Tourette’i sündroom, ausõna.

Olulised on seed sõnad ka praktiliselt, sest M. otsustas, et ta nüüd käib potil. Kuigi ma olin pigem seda meelt, et oota veel, ma ei viitsi. Õpi ise pükse ära võtma ja siis hakka potil käima. (Ja õpi rääkima enne kui rääkima tuled.)

Riiete ise ära võtmine ja selga panemine on ka praegu kuum teema. Hakkama ta eriti ei saa, aga kui aidata püüan, pistab kriiskama.

Siis on oluline sõna “toit”. See tähendab ta jaoks konkreetselt üht asja. Ta ütleb “toitu” või “tuutu”, kui tahab tuubitoitu. Kõlab küll väga hädiselt, kui laps “toitu” tahab. Nagu et andke mulle midagigi hamba alla.

Jaapanikeelsetest sõnadest on kõige popim “mimi” ehk kõrv. Kehtib nii kõrvade kui kõrvaklappide puhul ja, kui vähegi võimalik, kaasneb kellegi kõrvast sikutamine.

Ah ja “piima”. Ükspäev pani päikeseprillid pähe, nõudis piima ja keeldus rinnal olles päikeseprille peast võtmast. Päikeseprillid ja piim võiks kuuluda erinevatesse maailmadesse, aga ütleme nii, et võõrutamine ei edene hästi.

Selline laps.

Täna ronisid Luukaga kahekesi porgandpaljalt köögilauale, tantsisid, keerutasid ja naersid. Ma olin ühtaegu väga ärritunud ja väga heldinud.

4 thoughts on “marie sõnad

  1. Heldus, mis haritlasi me kasvatame! Sinul oma paneb “Ted Talk”, minu oma laseb ringi ja tulistab “Dolus malus!” Ju see pikk rinnal olemine seda ikka teeb (üritan endale öelda, sest ka meil ei lähe sellega hästi:D)

    Like

  2. Uhh, pagan, ma hakkaks peaaegu tegema vist seda, mida ma ise samas ajas olles kogu oma väiklasest südamest vihkasin, aga ei tee. See on see soovitus nautida, kuni kestab, sest varsti on läbi. S.t võib nautida, aga tegelikult ongi seesama asi, et ühest küljest heldid ja teisest küljest on nõme. Samas tuleb ära nimetada, et väiksema pihta on lihtsam heldida, samas suurema pihta on lihtsam uhkust tunda (kotkapoeg on vahel äraütlemata intelligentne, siis ma olen aurutus vaimustuses, samas raevust sinililla, sest tavaliselt ta kasutab kogu oma arukust minu närvide mitmekülgseks hävitamiseks).

    Like

    1. 😀

      Ma rääkisin ka just inimesega kellel pubekad ja kes ütles, et nagu kummitusega elaks. Uks käib, külmkapp tühjeneb… Aga ei näe, ei suhtle. Väikelaps vähemalt röögib põrandal siruli, näost punane.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s