eetika 1

Oh, kust ma üldse alustan…

Koolis käisin. Külalisõppejõud, äri- ja organisatsioonieetika teemaks. Äärmiselt huvitav ja oluline, mu meelest. Õppejõud on 20 aastat ja rohkem sellega tegelenud. Kuulan, mõtlen kaasa, õpetab täitsa hästi. Olen liiga palju The Office’it vaadanud ehk, aga vahel õige natuke meenutab Michael Scotti, kui too suuri sõnu ütleb.

Alustuseks saan heasse kirja. Ta küsib, kas kellelgi on töötamisega seoses eetilisi küsimusi õhus olnud.

Ma tõstan käe ja räägin, et kui mind jaapani keele tõlgiks palgatakse, siis kas ma tõlgin sõnu ja mõtteid ja vaatan, kuidas erinevatest kultuuridest pärit ärimehed üksteisest mitte üldse aru ei saa – või teadvustan, mis on kahe osapoole ühine eesmärk ja katsun vestlust… tõlgendada… nii, et see eesmärgi suunas liiguks.

Tõlgina oleks eetiline tõlkida sõnu või mõtteid, aga siis tuleb vahel lihtsalt kõrvalt vaadata, kuidas kaks osapoolt põrkuvad nagu autoõnnetus aegluubis. Kas on eetiline vaadata kõrvalt õnnetust, mille ära hoidmiseks oleksid ehk midagi teha saanud?

Õpetajale meeldib näide väga, lubab edaspidi loengutes kasutada. Mul on et jess, ma olen nii tubli õpilane.

Loeng jätkub. Õppejõud ütleb, et arvamusi on eetika teemal küll erinevaid, aga tema on täitsa kindel, et eetikaküsimused peaks olema üheselt mõistetavad: mis on õige, mis on vale, peaks kõikidele olema ühtmoodi selge.

Mu silmad lähevad natsa kissi, korraks.

“…tuleb teha lihtsalt õiget asja. Lihtsalt tuleb õiget asja teha. No tee lihtsalt seda, mis on õige. Ka siis, kui teised ei käitu eetiliselt, on alati sul võimalus siiski teha seda, mis on õige…”

Siis üks õpilane avaldab arvamust ja ütleb ka, et ta tahaks mõelda, et inimesed on ühel lainel selles osas. Õpetaja ütleb, aitäh sulle mõtte avaldamise eest, ja kordab: ma arvan ka ikka, et on üks selge eetika.

Juba teist korda üldse ei põhjenda, lihtsalt arvab.

Ma tõstan käe ja küsin, kas ta võiks laiendada, ta ütleb, et vaatame slaide edasi.

Vaatame slaide, ta räägib hästi laialt ja üldiselt, aga järsku on asi väga konkreetne: ühel slaidil on foto meeleavaldusest Vabaduse väljakul.

Kas see on eetiliselt õige? küsib õppejõud. Ei ole, muidugi ei ole, ütleb.

Ma tõstan käe, oma uskumatuses täpsustan: kas see on mingi anti-covid-midagi? Ta noogutab.

Ma ei saa pidama: aga nende inimeste seisukohalt, kes seal väljakul on, on tegu ehk väga eetiline. Nad muretsevad, nad ei pea eetiliseks seda, mis…

Õpetaja katkestab mind: võib-olla. Aga nende juhid ei tegutse kindlasti eetiliselt. Nende seniste tegude põhjal saab järeldada, et nad ei ole eetilised, vaid tegutsevad kurjade kavatsustega…

Ma tõstan käe, aga õpetaja ütleb, et teeks nüüd vaheaja.

Lähen kursavennaga kohvikusse.

Kas sa nägid praegu, kuidas ma õpetaja heast kirjast kukkusin, itsitan natuke hämmingus.

Jah, kas sina nägid, kuidas mu pinginaaber klassist välja astus, küsib ta vastu. Pinginaaber nimelt osales sellel meeleavaldusel, mille õpetaja eetiliselt paika pani.

Ma: kas ta tuleb ikka tagasi?

Ta: tuleb, ta arvuti jäi sinna.

Kursavend: samas, meeleavaldajad lõhestavad ühiskonda

Ma: aga meeleavaldamise õigus on demokraatliku ühiskonna üks alustest.

Ta. tõsi. Aga nad lõhestavad ühiskonna ühtsust

Ma: aga väärtuste paljusus on demokraatliku ühiskonna üks tunnuseid.

Ta: tõsi

Ma: fakk, kuidas see nii juhtus, et ma, ise “lammaste” tiimis, kaitsen järsku “oma peaga mõtlejate” õigusi…

Asi on selles, et… Kui ma ütlen oma päris isikliku arvamuse antud meeleavalduse teemal, siis mu isikliku arvamuse kohaselt on see ka ebaeetiline. Aga ma tean, et on väga mitu viisi, kuidas seda tõlgendada ja seejuures vähemalt kaks-kolm neist võiks veenvalt kõneleda eetilisuse eest.

Mu meelest ülikoolis (või ka põhikoolis) võiks õpetada nii, et iga nähtuse analüüsimisel tuuakse välja vähemalt kolm erinevat vaatepunkti. Isegi kaks vaatepunkti on ebapiisav. Ka kulli ja kirja visates võib münt servale seisma jääda. Seepärast vähemalt kolm.

Kas ma eksin? Ja kas ma olen arrogantne? Arrogantsus on nii ebameeldiv isikuomadus.

Kurat ma hakkan seda iga päev kirjutamise asja kahetsema.

Aga see on alles pool lugu. Tänasest loengust olen nii inspireeritud, et homme-ülehomme tuleb postitus pealkirjaga Eetika 2.

12 thoughts on “eetika 1

  1. Oioioioi, ma olen konkreetselt laetud juba 😀 Ma lähen juba siis endast põhjalikult välja, kui keegi räägib, et ta midagi objektiivselt tajub :’D Ootan järge!

    Like

  2. Sellise lähenemise peale hakkab mul õudne kahtlus, et äkki pole see õppejõud eetikaga teoreetilisema poole pealt üldse tegelenud. Mu elukaaslane õppis vahepeal bakatasemel filosoofiat ja isegi seal va bakas poleks sellise jutuga läbi lastud.

    Like

    1. õudne tahtmine oleks tulla trollima täpsustavate küsimustega: kas ta pooldab utilitarismi (ja kui, siis kas klassikalist või reegli-utilitarismi?), vooruse-eetikat, deontoloogilist või teleoloogilist lähenemist? mida ta arvab emotivismist?

      Like

      1. “vabandage, kas te olete… ” (jälestust täis näoilmel) “… kantiaan?”

        tõsiselt ka, sellised õppejõud käivitavad minu halvimad instinktid.

        Like

    2. Tal oli ikkagi terve hulk eetikast kõnelevate filosoofide nimesid ühel slaidil ja lühike kokkuvõte või märksõna mõtteviisist. Utilitarism on halb, aga kategooriline imperatiiv on hea, ütles. Ja lõpus ütles, et ega ta ei olegi filosoof, vaid praktiline inimene, kes lihtsalt tahab head teha. Nii et.

      Like

  3. Ma olen sihuke tüüp, et tihtipeale avaldan seltskonnas üldisest arusaamisest erinevat arvamust soovides näha kas kindlate veendumustega inimesed suudavad oma veendumusi ka loogiliselt ja eetiliselt põhjendada. Mis minu enda veendumused või kummal poolel asun, pole üldse oluline, nagu sinulgi kui “lambana” lammasõppejõu veendumuse põhjendusi ootasid.

    Siiani teeb nalja kui asusin terroristide-islamistide vaatevinklist USA ja laiemalt Lääne Lähis-Ida poliitikat analüüsima. Nii mõnedki läksid närvi, aga mitte niivõrd selle pärast et ma “valel poolel” esinesin kuivõrd selle pärast, et nad ei suutnud tuua välja ühtki tõsiselt võetavat põhjendust või isegi õigustust sellise Afganistani kampaania vajalikkuse kohta. Saddam ja Süüria on natuke teine asi, seal raskem vastaseid argumente leida. Iisraeli ja Palestiina suhete teravus hakkab varsti Maarjamaa poliitikute ja aktivistide kisklemisi meenutama kui veel kaua nii edasi läheb.

    Like

    1. Oo jaa, ma ka olen igati eriarvamusele jäämise poolt, aga kui keegi oma arvamust mõistlikult põhjendada ei oska (just – loogiliselt ja eetiliselt, nagu ütled), siis katus hakkab sõitma ja empaatiavõime hajuma.

      Like

  4. Ennist oli juttu ka ameerika sarjadest, niisiis, kas keegi peale minu on veel vaadanud sellist fantastika-suhtekomöödiat nagu “The Good Place”? Omaette saavutus minu arust – teha populaarne komöödiasari, mille põhiteema on eetika.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s