eetika 2

Kirjutasin, et eile ülikoolis puistasin kuldseid lauseid demokraatia alustest. Rääkisin kursavennale, et demokraatliku ühiskonna üks tunnuseid on väärtuste paljusus. Ütlesin niiviisi spontaanselt vestluse käigus, nagu oleksin väga nutikas.

Tegelikult olin juhuslikult üleeile täpselt selle lause peale pingsalt mõelnud. Seepärast, et täna pidin pidama seitse minutit kestva ühiskonnaõpetause tunni demokraatia teemal ja tahtsin õpilased just selle tõdemuseni juhatada.

Alustasin tundi, kirjutades tahvlile küsimuse: milline on õiglane seadus?

Eile eetikaloengus õppejõud ütles, et tahate, ma toon teile põneva näite. Ütles: on perekond, viis last ja ema ja isa. Ema teeb koogi, üks laps aitab, üks laps on väike, üks on haige, üks on tudeng, erinevad ühesõnaga. Isa tuleb töölt väsinuna. Kook saab valmis.

Kuidas on õiglane kooki jagada?

Nagu rusikas silmaauku.

Minu planeeritud tund läks edasi nii: Aristotelesest ja Michael Sandelist inspireeritult otsustasin, et tunni lõpuks kuulutame välja flöödi jagamise seaduse.

Seletasin, et riik jagab tasuta 10 000 flööti, aga teie peate otsustama, kuidas.

Andsin õpilastele paberil kolm varianti (sest tund vaid seitse minutit).

  1. flöödid jagatakse juhuslikult, loterii alusel
  2. flöödid jagatakse neile, kes flööte ise soetada ei suuda
  3. flöödid jagatakse parimatele flöödimängijatele

Õpilased pidid valima ühe variandi ja põhjendama. Edasi toimus väide-vastuväide stiilis arutelu, edasi hääletati ja võeti seadus vastu.

Siis ma ütlesin, et iga vastusevariandi taga on peidus mingi väärtus, millest lähtuvalt otsus vastu võetakse.

Kes valivad esimese punkti, peavad tõenäoliselt oluliseks, et kõikidel kodanikel oleks võrdsed võimalused.

Kes valivad teise punkti, usuvad küllap, et õiglane on toetada ühiskonna nõrgimaid.

Kes valivad kolmanda, peavad ehk oluliseks kompetentsi – et hüve läheks sellele, kes seda kõige optimaalsemalt kasutab.

Ütlesin, et näete, ka siin väikeses seltskonnas võtame vastu otsuseid erinevatest väärtustest lähtuvalt. Demokraatliku ühiskonna tunnus on…

Eilses eetikatunnis läks koogijagamiseks. Õpilased pakkusid võrdseid tükke (nagu kommunism, noogutas õpetaja), mingeid teistsuguseid tükke (nagu kapitalism, noogutas õpetaja), Suuruse järgi, panuse järgi…

Ma ütlesin: enamuse hääl otsustab? Konsensus?

Õpetaja ütles: juba lähemal, juba lähemal….

Ma mõtlesin: mida-mida? Sellel ülesandel on õige vastus??

Tuli välja, et oligi. Õpetaja ütles, et õige vastus on, et iga inimesega tuleb rääkida. Võib-olla üks ei tahagi suurt koogitükki, võib-olla teine tahab homme kooki süüa, kolmas tahab pitsat… Kui kõikidega rääkida, leitakse lahendus, mis sobib kõikidele.

Vaat nii.

Ma ei öelnud õppjõule: ja võib-olla mõni nõuab tervet kooki. Võib-olla kolm teevad alliansi, suruvad läbi oma kooginõudmise. Võib-olla isa maksab emale pistist, ta ju leivateenija. Võib-olla üks ütleb, ah mis nüüd mina, aga kui koogist ilma jääb, peab seitse aastat vimma. Kes pitsa valmis teeb? Kas see, kes homme kooki sööb, tahab tänast tükki või peab keegi talle homseks koogi küpsetama?

Kui tänase loo moraal teile segaseks jäi, siis sõnastan selle selgelt ära: ma olen lihtsalt nii palju parem õpetaja.

Vist tuleb Eetika 3 ka, sorri.

7 thoughts on “eetika 2

  1. Loen, noogutan ja mõtlen inimestele, kes alati tahavad konkreetseid ja lihtsaid vastuseid ning inimestele, kes alati teavad neid õigeid vastuseid.
    Kui lihtne on elu, kui sa palju ei mõtle.

    Like

  2. Olen nõus, et oled parem õpetaja. Ühtlasi tunnen, et mu aju plahvataks selle eetika õppejõu loengutes.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s