Pealkirjastada kaks blogipostitust tähtsalt “Eetika” läheb omaette absurdi valdkonda. Nii loll ei ole, et kolmanda paneks.
Siia kirja pannes oli mu seitsme minuti tund küllaltki selge, aga päris elus mitte nii väga.
Tund oli justkui üheksandale klassile, aga õpilasteks olid teised õpetajakandidaadid ja lisaks oli kaks hindajat. Teised õpilased olid usinad, aga hindajad võisid vahel tundi segada – sellised olid mängureeglid.
Kui flöödi jagamise seaduse kolm lakoonilist varianti välja käisin ja ainult ühe valida palusin, siis üks õpilane ütles: kas rohkem informatsiooni üldse ei ole? Mis seadus see selline on!
Ma ütlesin: see on seitsme minuti seadus. Naerdi.
Aga rõõmustasin, et õpilane ärritus. Hea algus demokraatlikule protsessile tehtud.
Kui tõin välja kolm väärtuspõhimõtet, siis üks õpilane tõstis käe ja ütles, et võrdsus ei ole ju loterii, see on ju see, kui nõrgemaid aidatakse. Ta oli valmis sellest veel pikalt rääkima. Jess, kaks ärritunut.
Aga mul oli tund juba kuus ja pool minutit kestnud ja “võrdsuse” ja “võrdsete võimaluste” arutelu ei tulnud.
Tahvlil oli ikka kirjas: milline on õiglane seadus?
Palusin tunni lõpuks küsimusele ühe lausega vastus kirjutada. Tahvlile lisasin märksõnad: võrdsus, toetamine, kompetents, muu. Palusin mõelda, millise märksõnaga käib kokku nende vastus ja oma paber selle sõna juurde kleepida.
Muidugi ei saanud ma seitsme minutiga hakkama, tuli ehk kaheksa ja pool. Vahepeal helises “koolikell” ja kiirustades ei õnnestunud asja nii selgelt kokku võtta kui oleks tahtnud.
Aga lõpuks jõudsin just sellesse magusasse punkti, kust oleks nii palju põnevat juhtuma hakanud, oleks tund kestnud.
Kellegi õiglustunne sai riivata. Keegi seedis, mis tunne on väärtusvõitluses kaotajaks jääda. Keegi ütles, et ta ei saa üldse aru, mis toimub – aus tunne, mis demokraatiast mõeldes tihti tekib.
Ühesõnaga, õpilased olid valmis tantsima seda paremat jalga lonkavat demokraatiatantsu ja see oleks nii lahe olnud.
Aga aeg sai otsa ja ega ma teadnud, kas kellelegi selleks hetkeks üldse jõudis kohale, mis ma lootsin, et jõuab. Või ma lihtsalt ärritasin ja ajasin segadusse. .
Õnneks hiljem hindaja ütles mulle, et tal oli nii huvitav, et unustas “tundi segada”. Tema sai aru, mida taotlesin, kui ka päris lõpuni hästi välja ei kukkunud.
Täna on küll selline päev, kus olen kirjutamiseks liiga väsinud, Aga nüüd on juba hasart sees, igapäevablogija blogib igapäevaselt.
maarjablogi.com 
Ja mina lugesin su tunnid kodus ette ja arutasime abituriendiga pikalt neil teemadel. Tänan, ütleks lausa geniaalne ja ütlengi :), tänan!
LikeLike
Nii tore, nii rõõmustan! Michael Sandelit mainisin juba, aga ütlen veel, et kui niiviisi mõtisklemine meeldib, võiks meeldida tema loengusari Justice, mis Youtube’is vabalt saadaval. Kunagi pani mul pea plahvatama – heas mõttes 😀
LikeLike
Kõlab nagu Noored Kooli näidistund 🙂 Olen seal ise nii kandideerija kui hiljem hindajana osalenud. Sellest programmist sai alguse üks kolmest väga suurest pöördepunktist mu elus. See oli üks võimas ja väga ilus ja väga valus sõit.
LikeLiked by 1 person
Olen aastaid ka mõelnud Noored Kooli kandideerimise peale. Kui küsida tohib, miks valus sõit?
LikeLiked by 1 person
Ma pole küll sama anonüümne Noored Kooli vilistlane, kes ülal, aga saan üsna samal moel kokku võtta: “Sellest programmist sai alguse üks väga suure pöördepunkt mu elus. See oli üks võimas ja väga ilus ja väga valus sõit.”
Kadri küsib, miks valus. Minu jaoks seepärast, et see tee Eesti haridusmaastikul on ikka väga künklik. Hoolimata meie justkui tipptasemel haridusilmast. Ja NK osalejad ei lähe (teadlikult) n-ö eliitkoolidesse, kus nt õpimotivatsiooniga väga võib-olla tegelema ei peagi. NK osalejad lähevad täiesti tavalistesse, võib-olla isegi natuke probleemsetesse Eestimaa koolidesse. Parandama nende laste ja noorte haridusmaailma, kelleni õpetajad võib-olla ammu enam ei jõuagi. Ja / või kes on koos oma õpetajatega kaotanud juba ammu lootuse, et on midagi paremat, midagi muud. Ja / või kellesse ammu enam ei usu ükski õpetaja, lapsevanem või spetsialist.
Ja see tee on raske. Sest sa tahad head, pingutad, jooksed pidevalt peaga vastu seina nii õpilaste kui kolleegide pärast, aga tulemused ei pruugi saabuda isegi nende 2 programmiaasta jooksul, vaid märksa hiljem. Ka iseenda arengus. Ehk et… ebamugav on. Väga ebamugav. Peaaegu kogu aeg selle 2 aasta jooksul. Aga ma ei ole oma valikut kordagi kahetsenud. Vastupidi: olen väga tänulik, et sain selle valu läbi teha, sest ma kasvasin ise läbi selle väga palju paremaks inimeseks. Ja tundub, et aitasin parandada ikkagi lõpuks ka mitmete noorte maailma.
LikeLiked by 1 person
Suur aitäh vastamast!
LikeLike
Jep, see see oligi
LikeLike
Aitäh T. pika vastuse eest. Ja kas Sa jäid pärast kahte aastat edasi kooli töötama või läksid tagasi erasektorisse?
LikeLiked by 1 person