kõrgendikud ja madalikud

Alates lumesajust läks kõik nii kiiresti ülesmäge, et hapnikku jäi puudu. Meil on nurgatuba, mille kaks seina on peamiselt aknad, nii et kui lumi sajab, siis peaaegu nagu toas. Lapsed sõid lõhnavat mandariini, tihased-varblased rasvapalli, maasikas õitses.

Luukas hakkas laulma jingle bells, jingle bells – tal on mingi pinisev mänguasi, mis esitab laule jaapani ja inglise keeles. Marie laulis tema järel, aga hääldus läks omamoodi, nii et lõpuks laulsid koos: tinnutäu-tinnutäu…

Õhtul läksin vara voodisse, nii et kui kell sai viis ja käes järjekordne Marie kussutamise aeg, siis ei läinud pärast enam magama, vaid rääkisin kella-viie-sõbraga messengeris.

Miskipärast kõik, mis ma ütlesin, koondus ühe juhtmõtte ümber: kuidas ma ei kannata, kui inimesed allikale ei viita. Kui nad kirjutavad või räägivad mõtteid, mis selgelt ei kuulu nendele endale, aga jätavad ütlemata, et tegu imporditud ideega.

Ega alati ei mäleta allikat, see on okei. Argivestlus pole akadeemiline töö. Mulle piisab kohmakast vabandusest “ei mäleta, kust kuulsin, aga…” See vähemalt osutab alandlikult asjaolule, et mõte laenatud.

Ma ise kasutan seda pidevalt – “kuskilt kuulsin”, “keegi ütles”. Keel lihtsalt ei paindu esitama teiste häid mõtteid täitsa enda oma pähe.

Kuigi seda möönsime ka, et tegelikult ei teagi vahel, kus teiste mõtted lõppevad ja enda omad algavad ja mis hetkest saab teise mõttest päris oma mõte ja kõik mõtted on ju kellegi teise mõeldud ka.

Mingil tasandil mõistan ka neid, kes sügavaid ideid ainult enda omana esitavad. See teeb odavalt guruks.

Ükski guru ei räägi “ma lugesin ühest raamatust, et…” Nad lihtsalt puistavad kuldseid lihtlauseid – kõik justkui nende oma ajust või – veel parem – universumi saadetud signaalidest. Ainsad, kes nende jutus mainimist väärivad, on Buddha ja Jeesus, sest need kaks nime tulevad guru turundusele kasuks, teevad prohvetiks.

Aga jah, allikale viitamine. Rääkisin, et seepärast salaja vaenan üht järjest populaarsust koguvat luuletajat. Sest ta kasutab üht Leonard Coheni kujundit, aga ei viita ega vihja.

Sellised kellaviiejutud, mis suubusid Cohenisse. Siis, nii kell kaheksa hommikul mängis raadiost Coheni laul Hailey Tucki esituses – polnud varem kuulnud, aga rõõmustasin kohe.

I fought against the bottle. But I had to do it drunk…

Juba hakkasin vaikselt joobuma.

Sain hoo sisse, kuulasin 10 New Songs albumit ja siis kuidagi jõudsin lauluni, mis viis mu hüsteerilisse eufooriasse.

Arvasin nimelt, et First We Take Manhattan on hukkunud. Aga Cookies in Beansi versioon, nagu päev pärast vaikset laupäeva, tõesti. Lisab loole hoogu ja ilu ja näpuotsaga groteski. Tahaks neile ordeni anda.

They sentenced me to twenty years of boredom…

Kirjutasin teisele sõbrale, et kas ta ei tunne sedasama tunnet, 20 aastat igavust. Ta ütles, et ta tunneb hetkel pigem sadat aastat üksildust.

Kuulan laulu ja miski pulbitseb mu sees: mulle ka ei meeldi, mis nad ta õega tegid. Misiganes see oli, mulle üldse ei meeldi.

Ütlesin sõbrale, et First We Take Manhattan ja Everybody Knows on lood, mis mu ükskord radikaliseerivad. Et ta teaks, kui kaitsepolitseile ütlusi peab andma.

Kuulan Cohenit… jaa, ma räägin koguaeg Cohenist, aga… kuulan Cohenit ja järsku tunnen, et saan kõigest aru. Magus küünilisus, eneseiroonia ja prohvetlikkus – mu lemmik kokteil. (Isehakanud prohveteid ei kannata, aga prohvetlikkus on teine asi.)

Muidugi rääkisin sedasama juttu päeva jooksul veel vähemalt kolmele inimesele. Ka A.’le, kellega üle kahe aasta helistasime ja ta ütles umbes et jaa, Everybody Knows tabab märki igal real. (Nii jaapanipärane asi, mida öelda.)

No täpselt. Ja sellel laulul on palju ridu.

Siis guugeldasin Manhattani laulu tausta ja leidsin Coheni kommentaari, et ta on terrorismi mingis mõttes alati imetlenud ja seletab elegantselt, miks.

Tuleb välja, et olen ikka hardcore pervert – “valede” mõtete ja tabude ideede kuulamine viib mind ka üle piiri naudingusse.

Igasugu ainetega peab ettevaatlik olema. Jään juba muusikast ja mõtetest päris joobesse, nii et pärast mõju möödumist tabab ka päris pohmell ja närin küüsi, et millal jälle saab.

Pärastlõunal olin parasjagu tõsisest muusika-joobest pohmellis, kui sain kirja, et mind ei võeta sinna õpetamisprogrammi, kuhu ma nii selgelt ja kindlalt tahtsin ja olin täitsa veendunud, et üpris hästi sobin. Tagasiside, et olen liiga enesekeskne ja mul puudub missioonitunne.

Jaa, sellel fraasil oli äraütluskirjas enam-vähem talutavaks tegev kontekst. Aga paigutasin hinnangu kohe ümber kogu oma elu keskpunkti, et mõju teravalt tunda oleks: enesekeskne ja missioonitundeta inimene.

Helistasin mõnele, kellele, tundus, hoobilt halada annab. Ütle ausalt, ütle ausalt. Olengi selline enesekeskne elaja, enesekeskne armastaja, enesekeskne sõber. Kas olen? Jah, olen. Aga kas olen?

K. ütles: vaat kui lennukis öeldakse, et kõigepealt pane endale hapnikumask pähe ja alles siis aita teisi – sa oled väga osav selles endale hapnikumaski kõigepealt paigaldamises.

Ta peab end ebadiplomaatiliseks inimeseks, aga no kui see lause pole diplomaatia kuld, siis mis on.

Ma ütlesin, et kui saan positiivseid signaale, siis tunnen, et olen maailma kuningas. Lendan nii kõrgelt, et pea käib ringi. Aga kohe näen end kõrvalt ja juba tean, kui habras see enesekindlus on, sest see ei toetu ühelgi päris asjal.

Kui mingi tibatilluke jama juhtub, olen taas käpuli maas. Ja see tundub palju reaalsem kui pilvelend. Ikkagi kindlalt kahe jalaga põhjas.

Aastatega on lendude ja kukkumiste jada pisut talutavamaks läinud, aga mingis mõttes täpselt sama nõme nagu alati.

Ta ütles, et inimestel ongi nii.

Ma ütlesin, et aga enesekesksusel on häid külgi.

Esiteks, ma ei võrdle end kunagi teistega, ma tahan lihtsalt endale kõige paremat, mitte suht- vaid absoluutnäitajates.

Teiseks, mu enesekesksus on empaatiline – ma arvestan alati, et ka teised inimesed on enesekesked ja seetõttu ei võta isiklikult, kui keegi minuga ei arvesta. Eriti väikeste asjade puhul, näiteks mu sünnipäeva unustab.

Ta küsis, kas ka kui Sho unustaks.

Ma ütlesin, et ma ei lase sellel situatsioonil tekkida lihtsalt. Kui paistab, et hakkab unustama, ütlen, et homme on mu sünna, mis ette võtame. Kuupäevade meeles pidamine pole mulle mingi armastuse kaalukauss.

Kolmandaks, ma ei ole ennast ohverdav. Tähendab, nii ohverdav, et annan ära midagi, milleta ise enam toime ei tule.

Ma arvan, et see on hea asi. Ei flirdi läbipõlemise mõttega. Olen lähedalt ja kaugelt näinud läbipõlenud inimest, see on põrgulik. Mitte kellelgi ei oleks minust kasu läbipõlenuna.

Arvan, et lahendan alati probleeme, kui näen, et saan. Ma võin teha selleks ka enda jaoks hulga ebamugavaid samme. Aga ma ei kannata žeste, millel pole sisu. Elan siiralt kaasa ja olen päriselt toeks, usun. Olen hea sõber, enda meelest. Aga ma ei kannata kombe pärast kannatamist.

Ja kui intervjuul küsitakse, kas ja kuidas tahaksin kogukonnale inspiratsiooniks olla, siis mu aju ei arvuta sellele küsimusele vastust välja, sest see on sama kui küsida päikeselt, kuidas ta kavatseb särada, lõkkelt, mis on ta soojendamisplaan. Ärge küsige puu käest, kuidas ta kavatseb inspireerida atmosfääri elu-sõbralik olema.

Jaa, ma saan aru, et ma pole loodusnähtus ja erinevalt puust või lõkkest peaks mul olema analüüsi- ja kujutlusvõime. Aga ikka tahaks eristada omavahel tegevust ja selle mõju – esimene on kontrollitav, teine mitte. Tähendab – on, aga esimese kaudu.

Inspireerivad inimesed ajavad oma asja ega viljele aktiivselt inspireerimistegevust, tundub mulle. Mõni postitus tagasi just rääkisin Richard Ayoade mõtteid, et kui su eesmärk on olla vägev, siis takistus oled sa ise.

Nii, lasin kibeduse välja. Tegelikult sain aru, keda nad otsivad ja ma tõepoolest pole päris see. Neil on väga hea sõel, mis sellise nüansini kandidaadid ära sõelub: mu jaoks fookus on õpilane ja õpetamine, nemad tahavad haridusmaastiku kujundajat. Paistab, et need on kaks eri asja.

Aga see programm oli selline hea asi tulevikku planeerida, nagu pakettreis – sisu, ajaraam, eelarve. Nüüd pean tuleviku ikka ise kombineerima. Väsitav mõte.

Jaapanisse mineku plaan, mis meil korraks oli, ka luhtus. Sisuliselt on nende piiriületusel tuhkatriinupoliitika: võite küll ballile tulla, aga enne täitke kõik need võimatud ülesanded – ja minge igaks juhuks talvel metsa maasikale ka.

Siis helistasin ühte reisibüroosse ja ütlesin, et vajame pakkumisi Kanaari saartele. Kui oma tuleviku pakettreisi ei saanud ja Jaapani reisi ka mitte, siis olgu olla vana hea ära-mõtle-vaid-maksa-söö-ja-oleskle pakett. Me pole kunagi sellisel käinud, kuigi juba kuus aastat raevutsen, et kanaarid olgu olla.

Hädaldasin jälle Shole oma refrääni, et me elame liiga igavat elu. Me elu põnevus on luuleridades ja pakettreisides. Sho ütles, et ostame Viljandi kanti lekkiva katusega maja ja võtame kitsed, äkki hakkab põnev. Ma ütlesin: ei.

Aga tagasi enese keskele – kõige tähtsam oli aru saada, kui enesekeskseks Sho mind peab. Ta ütles, et ta ei ole minust mitte kunagi mõelnud niiviisi, pole selle peale tulnudki, et enesekeskseks pidada. Tegelikult see vastus lõpetas mu jaoks teema. (Kuigi paar päeva ikka ketrasin veel, miks mitte.) Mulle tõesti tundub, et ta armastab mind hästi.

Nüüd olen Cohenist natuke edasi liikunud, leidsin Who’s Feeling Young Now ja joobusin taas.

I wasn’t tired, I’m never tired. Youth will not be wasted on this one…

Mantra mulle.

Ei suuda otsustada, kas armastan rohkem Punch Brothersi versiooni või Common Jacki oma, kuulan neid vaheldumisi. Mõlemad versioonid on nii õiged kuidagi. Ja kes suudab välja mõelda sellise… magusa meloodia. Vahel on tunne, et mõni meloodia peaks olema aegade algusest lihtsalt olemas, mitte et üks mõtleb välja.

Kõik on nii magusalt magus mu elus praegu.

Avaldasin täna lastele muljet kolme mandariiniga žongleerides. Need on hea suuruse ja raskusega, tuleb välja.

Marie avaldas eile muljet oskusega kümneni lugeda. See käib nii, et ma ütlen üks, tema kaks, mina kolm jne. Natuke aega tagasi avastasime nii juhuslikult, et ta oskab seitsmeni lugeda, aga eile tuli välja, et juba kümneni. KÜMME! kisas lõpuks nii uhkelt.

Iga kord kümneni muidugi ei jõua, vahepeal saab igasugu nalja. Kolm korda järjest tuleb seitse, näiteks.

Nonii. Lihtsam on iga päev kirjutada kui ühe sellise pika, laste toimetamiste keskel. Päris keeruline on keskenduda oma enesekesksusele, kui laps samal ajal seletab mulle näolihaste funktsiooni.

Kui Sho välismaal oli, siis õhtul enne und luges Luukas Mariele anatoomiaõpikut ette. Seletas pilte, uuris teksti sama ilmega nagu Sho, siis seletas edasi.

Marie – samuti super bluffija – vaatas ja ütles mhm-mhm.

Ja eile saabus mulle mu ladina keele grammatikaraamat ja vana-kreeka ja ladina lugemik, mille viimaks otsustasin endale kinkida. Kreeka keele õpikut ei raatsinud veel osta, liiga kallis.

Tunnen, et jään nii paljust ilma, sest neid keeli üldse ei tea. Pool aastat ladina keelt keskkoolis oli, aga mis sellest ka sain. Paar tuhat aastat lääne kultuuriloo kulda läheb minust lihtsalt mööda. Juba ladina keele grammatikat pisut sirvides tundus, et saan nii palju teada. Ega mingeid suuri sihte seagi, ma realist. Sirvin lihtsalt aegajalt ja rõõmustan.

blogimata

Ükspäev oli nii paha tuju, lapsed jäid haigeks ja ma käitusin nendega sellegipoolest halvasti. Nad ei lase mul magada ja see tundub järjest ebaõiglasem ja otse mulle sihitud vaenuakt. Miks nad seda mulle teevad, mõtlesin, sadistid.

Järgmisel päeval pidi Sho Hollandisse startima ja lapsed olid mööda maja laiali pillanud mitte 100 ega 200, vaid 300 vatitikku. Mul võttis kolm päeva aega puhtalt selleks, et vatitikusituatsioonist vaimselt üle saada. Nagu naftaleke.

Sel õhtul oli esimest korda selline tunne, et mitte mingit tahtmist pole blogi kirjutada – ja ei kirjutanudki.

Järgmisel päeval oleks võinud kirjutamist vabalt jätkata, aga hoidsin end tagasi. Suur trots oli. Vot ei kirjutagi ja kõik.

Kolmandal päeval ka ei kirjutanud, sest mõtlesin, et mõistlik on asuda grafomaania võõrutusravile. Viimased paar kuud on mulle tõestanud, et võin iga päev miskit kirjalikult mõelda. Võin, aga kas ka peaksin. Koorman interneti ära niiviisi.

Aususe teema on ka õhus. Olen olnud siin vahel lausa “ehmatavalt” aus, räägitakse, aga vahel tahaks olla veel ausam. Mitte uus-siiras, nagu see moevool, ka bloginduses, et räägin vabalt päevadest ja masendusest, vaid aus-aus. Aus-aus-aus. Kuigi orgasmidest tahaks õudselt viimasel ajal rääkida.

Kui ma kunagi ilukirjandust avaldama asun, siis teadke, et kõik kirjutatu saab olema tõestisündinud tõsilugu, ma lihtsalt varjutan ausust. Muud head enda puhul ilukirjanduse avaldamisel ei näe.

Minu jaoks parim žanr on blogi, olen ikka aeg-ajalt mõelnud. See on pretensioonitu. Kes tahab, see klikib. Keegi ei pea raha välja käima ega muretsema, kas jutt ka seda summat vääris. Keegi ei muretse, kas müüb.

Ei pea ühestki kirjutamisreeglist kinni pidama. Isegi huvitav ei pea olema. Kui arvestada ainult kirjutamismõnu ja mitte mõelda lugejale. Kuigi ma aasta-aastalt järjest rohkem mõtlen lugejale.

Ma vist ei jõua vastata vanemate postituste kommentaaridele, vabandan. Oleks tahtnud, aga nüüd on juba tobedalt palju aega möödas.

Ühesõnaga, Sho läks välismaale ära just siis, kui ma olin kõige vähem maganud ja kodu oli kõige rohkem segamini ja lapsed haiged. Persse, mõtlesin, aga kui ta ära läks, siis – nagu alati – võtsin end eriti hästi kokku ja mitte ainult ei olnud imeline tasakaalukas ema kõik tunnid päevas, vaid koristasin toa läikima, sorteerisin suure kotitäie riideid ja viisin taaskasutusse, käisin lastega õhtupimedas vihmas mänguväljakutel seiklemas ja mis kõik veel.

Mu esimene leppimine Sho väljamaale minekuga tekkiski siis, kui ta ütles, et lubab mul hulga oma riideid ära visata. Kodusest kraamist loobumine on viimastel aastatel teraapiline olnud. Tekitab tunde, et elu võib veel saada hallatavaks.

Vaatame, äkki kirjutan homme ka. Neil päevil on midagi ikka puudu olnud, kuigi uneminuteid on blogimata rohkem.

räpased fantaasiad

Nuputan siin, kui palju peab kümblema lääne kultuuriruumis, kui lai peab olema teadmiste pagas ja silmaring, et mõista, millest on jutt, kui keegi ütleb “2 girls 1 cup”.

Ma ei ole guugeldanud (enne kui praegu – elagu wiki), ma ei ole näinud – aga ma olen alati teadnud. See on õhus, eetris, ajastu vaimus.

Ei kujuta ette, kui keegi ütleks “the aristocrats” ja mul poleks aimu, millest ta räägib, ei tunneks üht lääne kultuuri tüviteksti.

Täna hakkasin kuulama intervjuud Gilbert Gottfriediga. Poleks temast kuulnudki, kui poleks aristokraate.

Räpastest fantaasiatest rääkides, siis ma olen üldiselt poolt.

See mees, kellest üleeile rääkisin ja kes mulle pervo sõnumi saatis. Hakkasin mõtlema oma vastuse peale, mille mõte ehk ei jõudnud õieti temani.

Tema sõnum oli küsimus. Sellises vormis: kas sa praegu [räpane fantaasia] ?

Ma vastasin, et kui see mõte teda rõõmustab, siis jah.

Oodake! Enne kui tõlgendama asute, ma kohe ütlen, mida mina sellega mõtlesin!

Pidasin silmas, et olen selles osas copyleft mõtteviisiga. Palun – kasutage mind vabalt oma fantaasiates.

Okei, mitte täielikult copyleft – palun-palun-palun ärge mulle nendest fantaasiatest rääkige.

Aga muidu, fantaasiavabadus on mõttevabadus, tundevabadus. Olen igati poolt.

Suhtlemine ja sõnad on ikka nii keerulised.

Öistest fantaasiatest rääkides, hiljuti nägin unes, et läksin magava lapse vankrit lükates loengusse. Ise pomisesin: raisk kui keegi ta üles lärmab.

Klassiruumis oligi lärm, piilusin vankrisse ja lapsel olid silmad lahti.

Siis näitasin kõikidele kaastudengitele keskmist sõrme – mõnuga, 180 kraadi, igaühele eraldi.