une mis

Täna õhtul hoidsin küll lõpuks kahe käega peast kinni ja soigusin Shole: ma tahan jääda lapsehoolduspuhkusele… puhata laste hooldamisest… palun… kuidas…palun… ma ei suuda… Praegusest momendist nende magamiseni tundub kakssada kilomeetrit…

Neil oli vaja lihtsalt natuke süüa, hambad pesta ja magama jääda. Lihtsalt.

Sellepärast on ka hea iga päev kirjutada, sest siis peab meenutama, et kas tõesti ahastus oli tänane ainus emotsioon või oli veel midagi. Ja siis tuleb meelde, et täiega ilusaid hetki oli.

Käisime Luukaga hambaarstil, kes juba teist korda ütles õhinal, et tal on nii jaapanlase hambad.

Esimene kord hambaarstil L. lihtsalt naeratas arstile kaugelt, keeldus kõigest muust. Teine kord tegi suu korraks lahti, aga arstitooli veel ei istunud. Täna istus tooli ja naeratas arstile ja oli koostööks valmis.

Mõni asi oli küll liiast – kindel ei põllele ja prillidele. Aga tooliga sõitmine oli parim, ütles pärast. Loendasid koos arstiga hambad ära. Siis läksime sõõrikukohvikusse.

Muide, tahan kommentaaridele, mis mitme varasema postituste all, vastata, aga veel pole jõudnud. Viimasel ajal on nii, et kirjutan oma asja ära ja panen silma kinni, sest aju kärssab. Polegi ammu sõna “unevõlg” kirja pannud.