petlik mulje

Tänaõhtune hetk, mis võiks jätta ühe mulje, aga tegelikkus on teine: klaas veini, viiruk, vahuvann, mina…

…ja kaks mudilast kilkamas ja üksteisele vahtu pähe määrimas.

Ja veiniklaas oli vannist nii kaugel, et ei ulatunud jooma. Ja vaht oli, et lastel tegevust oleks. Ja viiruki tahtis L. panna, sest nad alati panevad, kui Shoga vannis käivad. Mulle isegi ei meeldi see lõhn eriti.

Sho on väljas ja mul lapsed juba ammu magavad. Just kirjutasin sõbrale, et saan ilma temata nii palju paremini hakkama, lahuta või ära.

Sõber vastas, et jaa, lahuta ära ja võta armukeseks. Järsku tundus see mulle nii õudselt hea mõte.

Sho ei teagi, kui hea ema ma võin õhtul olla. Kannatlik, sõbralik, tähelepanelik, kõigega hakkama saav – kui ma tean, et ainult mina pean selle laeva unesadamasse tüürima.

Marie jäi varakult magama, Luukas ootas seni alumisel korrusel ja mängis rahulikult omaette. Siis lugesin talle raamatut, ta istus mul süles.

Üks lugu oli pudru söömisest ja teine oli mu isa raamatust “Unenäorong”, lugu tüdrukust, kes laes tahtis kõndida. Pärast oli Luukal nii palju küsimusi, kõik algasid “miksiga”.

See laes kõndiva tüdruku lugu, allegooriline või mitte, on lugu minust, sest ma päriselt väiksena unistasin laes mängimisest. Võib-olla seepärast, et meil polnud palju ruumi ringi joosta. Laes oli ainult üks lamp ja edasi ruutmeetrite kaupa vaba pinda. Kes ei tahaks.

Luuka tänase päeva lemmik fraas on “peputaja peputab”.