Käisin hommikul raadios, oli palju toredam kogemus kui kartsin. Ja ma kartsin.
Eetris käia pole naljaasi. Need korrad, kui mind on kutsutud, on mu esimene vastus vist alati olnud “ei”. Või vähemalt “ei tea”.
Esiteks on “ah mis nüüd mina”, aga kui sellest üle saan, siis on edasi lihtsalt hirm, et mu sõnad väänatakse millekski muuks. Või ise väänan, sest ei oska hoo pealt täpselt sõnastada.
Kui nüüd mõelda, siis seda muret, et keegi sõnu väänab, on mul olnud ainult tekstidega. Selliste artiklitega, mis on minuga seotud, aga kirja pannud on keegi teine. Siis tundub, et sõnadega luuakse mingi selline pilt, mida ma ise ei maaliks.
Eetris olemisega on see, et kas keegi raamistab asja kuidagi veidralt või ei lase rääkida. Või kui ka laseb rääkida, siis ma, ise-loll, ei oska sõnu seada.
Ja nii valus on vaadata saatejuhi vilavat pilku, kui tundub, et mu jutt läheb liiga pikaks või igavaks. Näiteks nagu tolles telesaates kevadel, kus – sel ajal, kui ma rääkisin -, saatejuhtide näolt peegeldus: mis edasi, aeg jookseb, mis edasi, ta ikka räägib, kas räägib liiga kaua, kas peaks laskma rääkida, aeg jookseb, mis ma ütlen…
Mulle meeldis, et seekord sai pigem “lobiseda” kui “esineda”. Saatejuhid tekitasid sellise tunde, et pigem võib. Aga kui nägin esimesi märke, et räägin liiga kaua, katsusin suu kähku kinni panna. Kogemus-vilumus, heh.
Kuulata saab siit.
Sõber tegi pärast komplimendi mu kõnepruugi ühe spetsiifilise aspekti kohta. Ma ei ütle, mis see täpselt oli.
Loodan, et te äkki ei pane tähele või peate seda ka pigem heaks, sest vestlust ise üle kuulates käis täpselt seesama asi mulle endale tõsiselt närvidele.
Nüüd võime mängida mängu, et kõik kuulajad ütlevad, mis neile mu jutu juures täpselt närvidele käis.
Ei, ma tegin nalja. Palun-palun ärge öelge, ma haavun.
Pärast vestluse lõppu tervitasin üht saatejuhti Sho poolt, kes igal õhtul teda Aktuaalsest Kaamerast vaatab. Meil on veider uudisedünaamika kodus. Sho vaatab AKd ja pärast annab mulle teada, mis Eestis toimub.
maarjablogi.com 
Tore kuulamine oli ja sul on tõesti väga mõnus hääl! Kusjuures ma ekstra püüdsin avastada seda “spetsiifilist aspekti” su kõnepruugis, aga no ei leidnud. Mind ei häirinud küll mitte miski.
Ma olen muideks juba aastaid püüdnud kuskilt leida su raamatut, aga see on kõikides poodides läbi müüdud ja juurde pole vist ka trükitud… Kust ma saan “Minu Tokyo”. Tahaks päris raamatut, paberist. Mitte e-versiooni.
Ja muide, oskad sa soovitada veel mõnd head raamatut Jaapani kultuurist ja eripäradest? Seal on ju nii palju huvitavaid viisakusreegleid jne. Võib ka blogi olla. Sinu oma on mul juba üleni läbi loetud.
Õudselt vahva, et sa nüüd nii tihti kirjutad. Ma iga päev loen ja naudin!
LikeLike
Ma täiega loeks su blogi kui sa iga päev kirjutaks… lihtsalt ütlen 😉
“Minu Tokyo” kordustrükist on juba paar aastat juttu ja asi seisab minu taga, sest ma pole suutnud sellele värsket epiloogi kirjutada. Tundub, et varsti võtan end kokku, aga ei tea ka. Annan kindlasti märku siin, kui asi liikuma läheb ja uued paberraamatud saadaval.
LikeLike
Ootan pikisilmi uue epiloogi valmimist!
LikeLiked by 1 person
Kuulasin ka ja nautisin =)
LikeLiked by 1 person
Mina ka kuulasin!! Mul on raadio taustaks ja ühel hetkel kuulsin, et Jaapan, riispall ja Maarja. Oo, kas see on minu lemmikmaarja :)?! Olidki. Väga lahe oli ja kõik oli täpselt nagu peab. Huvitav, asjalik ja informatiivne 🙂
LikeLike
Nii tore, aitäh 😀 Ja lemmikmaarja olla on eriti uhke, arvestades Maarjate arvu.
LikeLike
Huvitav oli. Vahva oli see, et mina ei ole sind, st sinu häält varem kuulnud ja kui hakkas see naissaatejuht rääkima, siis arvasin, et see oledki sina ja olin üsna segaduses, sest see hääl ja Sina, keda olin blogi kaudu jälginud, ei läinud üldse kokku. Aga kui päris sind kuulsin, siis loksus kõik paika. Täpselt see õige hääl. mingit kiiksu ei tuvastanud, aga hääl on sul küll ilus, peab ütlema.
LikeLike
Hehe nii tore, aitäh
LikeLike
Üks viga tegelikult oli küll… liiga lühikeseks jäi…
Kusjuures ma lugesin siin hiljuti Otori lugusid üle (üks lemmiksarjadest kindlasti mul) ja mõtlesin isekeskis, et ei tea, kas Maarjale ka meeldib 😀 (või kui üldse eimeeldi, et siis miks)
LikeLike
Ma polnud kuulnudki Otori lugudest. Uurisin natuke ja – olemata lugenud – pakun, et hakkaksin närima, et aga Jaapanis ju pole nii ja tegelikult on ju Jaapanis naa jne. Kuigi saan aru, et lugu toimub “fantaasiamaal”, mitte Jaapanis. Aga kardan, et ei suudaks seda osa endas välja lülitada.
LikeLiked by 1 person
Jaa, ma mõtlesin ka just seda nurka, et huvitav kas ja kui palju neid “cmoon, nii küll ei ole ju” tuleks 🙂
LikeLike