Mina: viisin lapsed hommikul lasteaeda ja tunne oli….
Teie: …eufooriline
Mina: siis käisin massaažis ja massöör….
Teie: … tegi imet.
Mina: siis läksin sõbra poole…
Teie: … veini jooma.
Edasi pidin minema ülikooli loengusse. Olin elevil, et kodust välja saan, samas kartlik, sest viimatine loeng selle õppejõuga… no sellest ma juba rääkisin. Kartsin, et ka seekord kurnab ära.
Kui ma juba linnas olin, märkasin sõnumit, et praegust olukorda arvestades õpilaste enamuse soovil kolib loeng zoomi. Elevusest ei jäänud midagi järele.
Algul olin ikka valmis pärast veinitamist koju tulema, end magamistuppa sulgema ja arvuti ette istuma. Aga mida rohkem me sõbraga rääkisime, seda rohkem sain ma aru, et meie vestlus toidab mind nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt rohkem kui too loeng eal võiks.
See oli lihtsalt nii paganama rahuldust pakkuv.
Nii hea on olla täiskasvanu. Vaatad peale teadaolevatele andmetele ja teed sellest lähtuvalt kaalutletud otsuse. Antud hetkel koolist poppi teha ja selle asemel sõbraga veini juua.
Kell neli olin valmis koju minema, aga siis mõtlesin, et loeng oleks pidanud lõppema pool seitse, järelikult minu päris oma aeg kestab selle kellani.
Mõtlesin, et ei kiirusta, vaid hakkasin Pelgulinnast läbi vihma jalutama. Teepeal sain ühest kohvikust viimase hetke küpsise ja kohvi, kuigi teenindaja pesi juba põrandaid. Ta ütles, et vahel, kui inimesed on väga-väga näljased, on nad isegi sulgemise järel toitu müünud.
Siis rääkisin veel kahe sõbraga telefonis juttu, kuni Tondile jõudsin.
Üks ütles, et ta just läks oma poisist lahku, sest neil on erinevad huvid.
Rääkis kirglikult: mind huvitab surm! Ja elu. Teda huvitavad… helkurid.
See oli nii vinge, kuidas ta oma esimese huvina nimetas surma.
maarjablogi.com 
ma puhtalt uudishimust küsin, kui vana see poisist lahku läinud tegelane on? Ja kui ta juhtub olema vanem kui 12, siis mis diagnoosiga?
LikeLike
surm ja suremine on esimene asi, mis tuleb selgeks saada. kui surmaga asjad korras, siis saavad ka elus asjad korda.
LikeLiked by 1 person
No täpselt! Ma käisin ülikoolis isegi sellises loengus nagu “Inimene ja surm” (hahaa, mõtlesin praegu pikalt, kas panna suur S nagu Pratchett :DDD) Aga ülipõnev loeng oli, Argo Moor luges.
P.S. Ei, ma pole see lahkuläinud neiu, kellest Maarja kirjutab ja kelle kohta Anu Nüümne pakub, et 12-aastane.
LikeLiked by 1 person
Hästi öeldud!
LikeLike
Ma nagu mäletan ka surma teemasid ülikoolist, küll Jaapani kontekstis. Põnev
LikeLike
Mul on pooleli (st alustatud) Tiibeti raamat elust ja surmast, pole üldse masendav teema ju.
Aga väga lahe lugemine, mulle ka meeldib niimoodi ümber otsustada, samas maksab see töö puhul alati kätte, pean pärast õhtul või muul “oma ajal” asjad ikka ära tegema
LikeLike
Mul see raamat riiulis, peaks lugema.
Kooli puhul, eks asjal ole tagajärjed, aga ma küpse inimesena ka võtan need arvesse 😀
LikeLike
Üks tuttav kirjeldas kunagi enne lahutust sellist stseeni oma mehega: et temal (tuttaval) on närbunud lilled vaasis. Mees küsib, miks sa närtsinud lilli ära ei viska. Tuttav: need aitavad mul elu kaduvuse üle mõelda.
Tuttav: “Ja ta vaatas sellise näoga, nagu ma oleks midagi imelikku öelnud!”
LikeLike
Oooo, Argo Moori loengud! 😍 Ma oleks hoopis vaesem, kui neid poleks olnud.
LikeLike
Ma tunnen end nüüd vaesena…
LikeLike
Juhul kui ta enam loenguid ei anna (ma pole kursis), siis tal on raamat ka sel teemal (“Dialoog surmaga”) 🙂
LikeLiked by 1 person
Oo, võtan selle raamatu ette! Aitäh
LikeLiked by 1 person
juuhuu, nii põnev 🙂
LikeLike
Osho raamat surmast hea:
https://rahvaraamat.ee/p/elamise-ja-suremise-kunst/704103/et?isbn=9789949529858
ja tõesti, kuidas on nii, et seda vältimatut, mis juhtub igaühega, ignoreeritakse meie kultuuris nii täielikult? ja samas on nii palju meelelahutusest (kirjandus, filmid) ehitatud üles hirmule surma ees. aga ehk peaks surmaga sõbraks saama, sest põgenemine pole ju võimalik?
kaduvust näitavad närtsivad lilled küll. mind aga võluvad varemed.
LikeLike
Õige! Aitäh raamatusoovituse eest.
LikeLiked by 1 person
Argo Moori Öoülikooli loengud ja raamat on väga head!
LikeLike