Ooooh ma veetsin enneolematu päeva. Vähemalt sellel kümnendil enneolematu. Päeva, millest suurema osa istusin vaikuses, keskendudes ainult ühele asjale. Isegi muusikat ei kuulanud.
Selleks üheks asjaks oli 10 lehekülje pikkune inglisekeelne akadeemiline kirjatöö kodanikuühiskonna teemadel.
Reedel käisid lapsed lasteaias ja olin kindel, et nad järgmised kaks nädalat on nad haiged. Aga täna veel ei olnud ja keskööl on tähtaeg kirjatööle, millega alles hommikul päriselt alustasin (aga mis nüüd juba teele pandud!), nii et saatsin nad täna ka lasteaeda. Arvestan, et homsest kaks nädalat oleme kõik haiged. On nagu on.
Mul on ajul nii imelik olla. Ma ei ütle halb, ma ei ütle hea. Võib-olla on nagu harva trenni tegemisega – homme ärkan ja aju valutab.
Kui, siis vähemalt tean, miks. Aga mingi veider rahuldus on ka, selline, nagu olekski just trennis käinud.
Olin eile õhtuni kindel, et ma ei saa sellega hakkama. Esiteks, ei oska. Aga teiseks, see tegevus tundus mingi paralleel-universumi teema. Minu universumis ei ole vaikset segamatut ühe koha peal istumist, erinevates raamatutes näpuga vedamist, tsitaatide korrektset vormistamist…
Kirjatöö teema oleks võinud ammu valmis mõelda, valmis kirjutada ka, muidugi. Oli lihtsalt vaja luua sotsiaalset muutust. Ainult paberil, nii et võiks arvata, et tsill.
Aga ma jäin toppama küsimuse juurde “a mida hea üldse tähendab” ja veetsin niiviisi kaks kuud kangestunult.
maarjablogi.com 