lood

See on nii lahe, et ma kirjutan surmast ja siis tuleb rodu põnevaid kommentaare ja lugemissoovitusi surma teemal. Siis kirjutan oma kohmakast muinasjutustamisest ja kommentaariks tuleb hulk vaatepunkte ja teemalaiendusi Lumivalgekesele. Kirjutan, et käisin raadios, palun ärge kritiseerige – ja kommentaarid on leebed. Kirjutan Jäääärest ja Marju saadab mulle laulu, mida netis pole, aga mis nii 20 aastat tagasi, kui seda viimati kuulasin, oli mu absoluutne lemmik.

Kuulasin laulu ja oleks justkui lapsepõlve tagasi läinud. Sõnad olid nii meeles, et võis kohe kaasa laulda. “Vanaema praeb kooke köögis mis päikest on täis…”

Täna tuli uudis, et sõber, kelle romaanivõistlusel ära märgitud romaan just ilmus -, tema näidend sai näidendivõistlusel esimese koha. Lihtsalt nii hea meel. Ja teise sõbra romaan avaldatakse varsti, ka seda on juba ette kiidetud.

Ma katsun siin nüüd mõne reaga öelda midagi hästi diipi lugude kohta. Ärge pahaks pange, kui ei õnnestu.

Iga päevaga mõistan järjest rohkem, miks mõned tõed elu kohta tulevad välja ainult läbi lugude või luule. Sellised tõeliselt olulised keerulised tõed.

Kui midagi saab öelda selgelt ja lühidalt, siis nii tasubki teha.

Aga pakun puusalt, et neist asjust ei tasu kirjutada romaani, neid tõdesid ei tasu panna luulevormi. Ei usu, et sellest midagi head tuleb.

Aga need keerulise müstiliselt tõelised tõed – need tulevadki ainult vormi kaudu esile, luulevormi, tantsuvormi, pildi…

Kaks asja. Esiteks ei saagi neid asju teisiti väljendada. Teiseks saab sedasi lugeja-vaataja ajust mööda hiilida, otse südamesse.

Kuigi eile kirjutasin, kuidas Lumivalgekesega vähe feilisin ja no Sinihabeme lugu veel lastele jutustama ei hakka, siis tegelikult hindan muinasjutte väga-väga. Just kogu selle “taagaga”, mis nendega kaasas käib ja millest suur osa märksõnu eilse jutu kommentaaridest ka läbi käis – kreeka mütoloogiast Neil Gaimanini välja.

Mil määral peaks lastele neid lugusid tsenseerima, ei tea. Ma nagu automaatselt püüdsin, aga tegelikult oleks ehk võinud kõik hirmsad detailid letti laduda. Laps oleks saanud elamuse.

Ise ka ei usu, aga aeg on jälle Friendsist paralleel tuua. Piinlik, aga pidama ei saa.

Phoebe’i ema ei näidanud talle filmide kurbi lõppe, tahtes tütart maailma koleduste eest kaitsta. Aga pärast tappis end ära, mis oli Phoebe’i jaoks suht kole.

Mitte et ma tahaks enesetapu võimalust avatuna hoida… Hehe, tutvustan siin lapsele juba “võõrasema” kontseptsiooni ja…

Aga jaa, ma lapsena armastasin Tomi ja Jerry multikat. Ei kasvanud minust füüsiliselt vägivaldset inimest. Kuigi praegu ei kannata seda multikat vaadata ega tihka lastele näidata – hull killimine käib.

Ainus asi, kogu tuhka-valge-roosikese musta maagia ja mõrvade juures, mis mulle päriselt ajudele käib, on tütarlapse sund olla ilus, et prints esimesest pilgust armuks, ta kosiks ja seepeale õu ja kamber ja sahver ja laut ja ait õnne täis saaks.

See stereo- või arhe- on nii paljudel sügaval sees ja võtab ehk aastakümneid, et teistsugust õnne ette kujutama hakata. Mul küll võttis.

Luuka lemmik saade on praegu Operatsioon Ai – esimene asi, mida ma talle ekraanilt ilma igasuguse süümeta näitan. No nii lahe lihtsalt.

Kaks arsti, kes on juhtumisi kaksikud, näitavad, kuidas elu haiglas käib. Ausalt – haavade õmblemise ja operatsioonide lähikaadritega. Erinevad haigused ja õnnetused. Arstid seletavad, mida teevad, patsiendid räägivad, mis tunne on jne.

Viimati vaatasin Luukaga koos: arstid panid lauale platsenta ja seletasid selle funktsiooni. Siis ütlesid, et veel põnevam asi on kaksikute platsenta. Siis näitasid kaksikute platsentasid.

Ei mingit võltsvagadust. Ühes saates lugesid kirja ette: lapsevanem kirjutas, et miks te nii ökasid asju näitate, mu lapsele küll meeldib, aga mul on rõve.

Seepeale nad tõid ühe ehk aastase lapse ja andsid talle katsuda tõuke ja ämblikke jne. Tal üldse polnud öka. Siis seletasid, et öka-tunne tuleb vanemas eas alles.

Muinasjutud on mingis mõttes muidugi laste haigladokumentaali vastand. Suur sümbolite maailm.

Uuh, sümbolitest rääkides, kõrvalepõikeke. Arvasin, et minu valdkonna inimesel pole Linkedini juhuslike töökohtumiste lehele eriti asja, aga hiljuti sain sealt kirja, et otsitakse semiootika taustaga inimest Jaapaniga seotud projekti.

Lõpuks ikka ei sobinud, pluss ma ei viitsiks, aga no mis tõenäosus…

Tagasi teema juurde.

Suurest osast muusikast mõtlen kui viisistatud luulest.

See on küllap põhjus, miks vahel räppmuusikat kuulan. Räpparid on mu silmis luuletajad – jutustavad loo, teinekord hea.

Nublu jutustab vahel häid lugusid. Sellisest lontust, kes kutsikana on varjupaigas peksa saanud, nüüd katsub leida midagi või kedagi, kes tühimiku hinges täidaks. Katsub elada oma moraalikompassi järgi. Alati ei õnnestu.

Ja no ma lihtsalt pean ära mainima, et Cardi B WAP on hea lugu jutustada. See on selline ekstreemne lugu ja seepärast olin suures segaduses. Miski minus ütles, et pean selle laulu kas selgelt heaks kiitma (näiteks: feministlik vabadus… mmm…olla?) või otsesõnu hukka mõistma (näiteks: õudne eeskuju, ropud litsid) .

Kuidas tulla toime sellega, kui hindan väärtuslikuks midagi, mida hulk inimesi lausa hukka mõistab. Näiteks WAP või Dave Chappelle’i viimane (või mõni eelmine) stand up.

Nuputasin välja lahenduse, jagan lahkelt: kui tekib tunne, et tahaks loomingu peale ärrituda, siis enne lugemist-kuulamist-vaatamist öelge valjult välja sõnad: elas kord üks…

Edasi on palju lihtsam: mulle jutustatakse lugu. Võin maha rahuneda. Võin kaasa elada.

Ühesõnaga… ei oska ühe sõnaga kokku võtta. Küllap järgnevatel päevadel või kuudel püüan sama mõtet mitu korda uuesti sõnastada.

13 thoughts on “lood

  1. Oh, nii palju mõtteid tuli kohe jälle lugedes 🙂
    Vennaskond laulis ka, et muinasjutud õpetavad meidki elama 😀
    A mulle loeti väiksena kõik hirmsad kohad ka ette ja kõik tundus täiega loogiline. Nii et ma lasen ise ka sama joont edasi. Ja oi, kuidas ma palavalt armastasin “Eesti rahva ennemuistseid jutte”. Neid vist loeti juba sünnist saati, kohe kui end mäletan, olid need jutud ka olemas. Hirmsad ja müstilised ja põnevad. Tontla mets oli eriline lemmik. Mulle tundub ka, et ei ole vaja laste eest midagi tsenseerida kartuses teda pekki keerata või kurvastada või kirvemõrtsukaks muuta. Hehee, ja see hiire-kassi multa ja kõik muu vägivald, no täpselt, minu arust lapsed ei võta selliseid asju eeskujuks. Astun sellele kõrvetavale teemale nimega squid game, ilmselge, et lapsed vaatavad ka toda kui lugu, muinasjuttu, kus on head ja pahad jne. Ja isegi kui nad pärast seda isekeskis järgi peaks mängima, ei tähenda, et nad suurena mõrtsukateks plaaniks hakata. Lapsed ju ikka on mängudes kes pätt, kes politsei, ja siis vastupidi jne, aga see ongi nende jaoks kõigest mäng. Mu meelest see, et osadest pärast tõesti saavadki pätid on juba hoopis teine teema, kodus läheduse ja armastuse ja tähelepanu puudus jne.

    Liked by 1 person

  2. Sund olla ilus? Roosikest ei mäleta õnneks üldse, aga Tuhka puhul tehti ju kõik selleks, et mingit ilu kuskilt otsast välja EI paistaks ja Valge puhul said sellest alguse ainult probleemid, seega sorry, (võibolla vajan kangemaid prille), aga sundi mina küll kuskilt otsast ei tuvasta. Pigem rõhutakse siin loomulikule ilule, mis tänapäävamaailmas on võõrtermin.

    “— seepeale õu ja kamber ja sahver ja laut ja ait õnne täis saaks.” Eiolenii! TuhkaValgeRoosikese teine vaatus, juhuks, kui kellelgi peaks tekkima küsimus “Aga mis edasi sai?” peale läbinisti romantikavaba ööd, on täiesti avalikult lihtrahvale kättesaadav “Tõde ja õigus” nime all.

    “Kuidas tulla toime sellega, kui hindan väärtuslikuks midagi, mida hulk inimesi lausa hukka mõistab.” Aga milleks sul keskmised sõrmed on? 😀 Sina väärtustad – tore; keegi teine mitte – käigu vabalt valitud auku! Ma näiteks jälestan 99% asju, mida meediast peale surutakse (ntx eelpoolmainitud photoshop-iluideaalid, õunatoodete-poppmuusika), aga…aga…*nutt kurgus* Mitte.Kedagi.Ei.Koti.
    Seega miks peaks sinus mingigi emotsiooni tekitama see, kui keegi “hulk” ütleb, et neile ei meeldi?!

    Like

    1. Mul on ärritus kõige enam siis, kui ma naudin midagi, mis teisest otsast käib mingitele mu enda väärtustele vastu. Et ma naudin midagi, mida ma ühtlasi hukka mõistan. Või kui autor on teinud midagi vastikut ja kui esialgu tundub, et vahet pole, ma ei jäta sellepärast ennast naudingutest ilma, et tema tropp on, siis süvenedes hakkab tema teostes näha olema eneseõigustus või üldse hoiak “see, mis ma tegin, on üldse hea asi”.

      Woody Alleniga näiteks – ühest küljest ma samastan end väga palju tema tegelastega, eriti tema enda mängitud tegelasega. Teisest küljest on mul samastumisruum nende noorte tüdrukutega, keda ta vastikult nillinud on, ja see nillimine hakkab vastu.

      Ja siis ma mõtlen: äkki ma peaks need tunded eri kasti panema, et kummagagi puhtamal kujul eraldi tegelda? ja siis tuleb teine mõte: aga äkki ei peaks, äkki on need ikkagi seotud.

      Sest kui tema alter ego nillib tüdrukuid alatasa ka filmides, ja see nillimine näeb seal tore välja – ja ma samastan end jätkuvalt nillijaga, mitte tüdrukuga – siis tuleb varem või hiljem mõte, et äkki on asi selles, et ta kujutab oma minategelast rohkem inimesena, mitmekihilisema, suuremat samastumisvõimalust pakkuvana kui neid tüdrukuid, kellega mul ometi peaks rohkem ühist olema – need tüdrukud on rohkem nagu dekoratsioonid. Ja siis on loogiline, et mul hakkab halb, nähes justkui-iseennast dekoratsiooni või asjaolu, mitte inimesena.

      Mis tähendab, et see konflikt on sinna teosesse juba tehes sisse kodeeritud – inimene-Woody ja plot-device-tüdrukud.

      Ja kui ma tahan seda teost nautida, siis vähegi tähelepanelik olles ma sisekonfliktist ei pääse. Ja sisekonflikt ärritab.

      Like

      1. kusjuures minu arust on mõlemad tunded inimeste mõistmiseks kasulikud. Mul on kasulik elada kaasa Woodyle, kelle elu on minu omast nii erinev. Ja mul on kasulik elada kaasa tüdrukutele, kellele kaasa elamist ta torpedeerib, sest see on tähelepanelikkuse harjutus: lõppeks ei ole ju keegi ainult plot device, kui ma ei õpi seda kunstis katki hammustama, võin ka elus klišeede õnge minnes inimesed märkamata jätta.

        Like

      2. Nodsu, nii head mõtted ja ma olen ka neid mõelnud. Kas Wagneri muusika on sitem, sest ta on kuri inimene. Ja kas on ainult kuri. Ja kas Pärdi muusika oleks teistsugune, kui ta oleks sarimõrvar.

        Ja see küsimus ka, et mida peale hakata. Ma olen lahendanud enda jaoks vist nagu sinagi, et teadvustan, aga ei blokeeri.

        Näiteks käin praegu joogas, mille “väljamõtleja” on mingi #metoo asja pärast jooksus.

        Sest mingis mõttes on oluline ainult see, mis toimub sinu ja filmi vahel, minu ja jooga vahel.

        Like

    2. Sund olla loomulikult ilus on veel hullem – sa kas oled või ei ole ja vastavalt saad printsi kätte või ei saa.

      Aga jaa, see naiste värk pigem. Meestel on ehk muud mured.

      Küpse inimesena muidugi me teame, et elu läheb sealt punktist veel edasi, kui prints leitud. Aga ma räägin sellest, mis lastele räägitakse. Neil on teine kogemus kui 30-60aastastel analüütilistel elukogenud inimestel.

      Keskmist sõrme võin muidugi näidata, vahet pole tegelt. Vahel tuleb lihtsalt meelde tähele panna, kas leian endale vaenlasi, kui üht või teist asja ütlen.

      Like

  3. Täitsa lõpp, kuidas see Sinihabeme lugu mulle lapsepõlvest meelde on jäänud 😀 Puhtalt sellega, et seda mainisid, tungis see sama natuke kõhe “tunne” kuskile kõhtu 😀 Konkurentsitult kõige hirmuäratavam muinasjutt lapsepõlvest. Ent ometi ja samal ajal nii lummav. Lapsed natuke ikka naudivad seda põnevat hirmutunnet.

    Liked by 1 person

  4. Operatsioon Ai-d fännatakse meil ka. Minu meelest ülihea saade. Mitte ainult selle pärast, et näidatakse kuidas keha funktsioneerib, vaid ka seepärast, et näidatakse kui erinevad on inimesed ja see on täiesti normaalne (a´la kellel puutuvad seistes põlved kokku, kellel mitte; mis juhtub juustega kui saad keemiaravi jne). Olen tähele pannud, et kui hoiatatakse – nüüd tuleb verisem koht ja ära vaata kui verd ei kannata (mis on armas, et nad sedamoodi hoiatavad), siis meil preili vaatab täiesti rahulikult suure huviga edasi. Mina olen siis see, kes tuletab endale meelde, et nüüd mingit öööh! õõõ! häälitsust ei teeks, et ei tekiks kunstlikku, minu poolt loodud hirmu-vastikuse tunnet. Ja ega nad tegelikult verd laias kaares lahmamas ei näita ju ka 🙂

    Like

    1. Ma samamoodi katsun mitte oma öka-tunnet väljendada 😀

      Aga op ai on nii mitmel tasandil nii hea, et ei jõua ära kiita.
      Näiteks ka see, kuidas patsiendid räägivad oma vaatepunktist, mitte pole asi arsti-keskne. Kedagi ei haletseta.

      Ja kuidas lapsed käivad näitamas oma omapärasid – kellel sõrm paindub veidralt, kellel silm teistsugune jne. Ja reaktsioon sellele on põnevil imestus ja selgitus. (Versus teadagi mis.)

      Like

  5. Oen lugenud, et muinasjuttude – lugude roll kultuuris on edasi anda väärtusi. Et võid küll õpetada lapsi kuduma ja puid lõhkuma ja nii edasi, aga uhkust, au, hoolivust jms anatkse edasi (ka) juttudega.

    Muidugi ka õnnelik lõpp üks võimalus süstida lootust, kuid samas annavad need traditsioonilised jutud, kus asi lõpeb nagu lõpeb või lõpegi 🙂 vihje sellele, mis elus tegelikult ees ootab.

    Lumivalguke peab oema passiivne ja ilus…. ja siis tuleb prints… ja korralikult peavad tüdrukud käituma ka kaasaegsets muinasjuttudes – siis tuleb suur ja hooliv mees ja ajab kõik korda…

    Öeldud on ka, et lapsele peaks rääkima mitte sadat juttu üks kord, vaid ühte juttu sada korda.

    Ja reaktsioone õpetab paljuski ümbriskond.

    Miskipärast on aga kassipiltide armastus universaarlne 🙂

    Liked by 1 person

    1. Üks jutt sada korda… jaa. Täiega nõus. Ma täiskasvanuna teen endiselt samamoodi. Kui on hea lugu, siis alles mitmel lugemisel tuleb kõik hea kätte.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s