trennid

Rääkisin täna Luukale, et pühapäeval tuleb isadepäev ja siis võiks issile tänuks midagi teha või kinkida.

Luukas küsis: millal minudepäev tuleb?

Aa, ja eile rääkis ka hästi. Ehitas klotsidega hulga roboteid ja seletas mulle: see robot teeb selle roboti katki ja see robot selle katki ja see robot selle roboti katki – koostööd teevad.

No kui see on koostöö, siis on male ja sõda ka koostöö.

Täna on nii lömmis tunne. Olgu, mitte terve päeva, täitsa ilusaid hetki oli ja täitsa palju veel. Aga praegu on lömmis tunne.

Ma olen äärmiselt kehv kingituste tegija, väga erinevatel põhjustel. Shole seepärast, et igal aastal kingin talle sünnipäevaks midagi, mis tegelikult on kingitus mulle endale. Seekord, kui Sho õlga nihestas, siis mõtlesin, jess!

Mõtlesin, kingin talle sünnaks kohtumised hea füsioterapeudiga – lõpuks ometi kingitus ainult temale.

Aga kinkisin hoopis kohtumised füsioterapeut-eratreeneriga, spordiklubis.

Esimene kohtumine toimus ja ta tuli sealt juba uue rühiga – jõusaalimehe-rühiga. Ütles, et treener õpetab teda kõndima. Täna kõndis tööle ja tagasi, sirge seljaga. Jalgsi on päris pikk tee.

Läksin õhtul jälle üksinda jalutama, sest juhe jooksis kodus kokku. Proovisin ka õiget kõnnihoiakut ja mõtlesin, et kui ma koguaeg nii liiguks – maailm oleks teine koht, mina teine inimene. Meeletult enesekindel tunne tuli.

Aga no miks no miks praegu siis lömmis tunne on.

Siis on see jama ka, et joogasse ostsime mitme kuu pileti, sellise, mida kahekesi kasutada saab ja mis tuleb odavam – kui ikka kohal käia. Aga me pole eriti käinud ja Sho oma õlaga ei saa niikuinii. Aeg hakkab otsa saama ja raha läheb raisku.

Mõtlen, et äkki on see “raha läheb raisku” piisav motivatsioon, et asi täiega tõsiselt ette võtta, homsest kolm-neli korda nädalas, detsembri alguseni. Siis peaks küll hästi kulutatud raha olema. Aitaks kaamose vastu, aitaks lömmis tunde vastu.

Pikk jalutuskäik aitas ainult natukene, lisaks otsustasin pessu minna nii, et kustutan vannitoas tule. Otsisin küünalt, leidsin ainult hauaküünla. Mõtlesin, kas on liiga morbiidne. Siis veel ei olnud.

Kui küünal põles ja ma pimedas vaikuses selle leegilt viirukit süütama hakkasin, märkasin otse kalmuküünla kõrval äratuskella, mis seal tiktaktiktaktiktak kisas.

Aga ka seda eirasin ja kui must kass läheks üle tee, eiraks seda ka. Käisin duši all, veeaur segunes viirukisuitsuga ja tegi küünlaleegi müstilisemaks veel – hea.