nutikad

S. ja L tulid ükspäev koju liiga suure kommikotiga ja edasi kulus mitu päeva kommide ümber tingimisele. Eile hommikul teatas L. jälle, et ta tahab kommi.

Ma ütlesin: komm ei anna su kehale vajalikke vitamiine ja toitaineid. Keha ei rõõmusta kommi üle, tal on vaja midagi toitvamat.

Luukas vastas: aga mu kehal on praegu vaja kiiret energiat. Tegi kätega juurde veel kiire energia žesti.

Mu järgmine argument oli teda kõdiga rünnata : sa mu nutikas lutikas, sa mu ninatark kõrvahark! Ise alles varsti-neljane.

Marie on ka nutikas. Kui Luuka puhul on tunne, et ta on nutikas natuke tänu minule, siis Marie puhul on tunne, et hoolimata minust.

Sai just poolteist täis. Ise õpetab end potil käima, pükse jalast võtma, jalga panema… Mina peamiselt töötan ta arengule vastu, tundub vahel.

Sõnavara täieneb mühinal. Autos, kui ta tüdineb ja kisama pistab, siis hakkame Shoga küsima:

Marie, koer?

M. au- auu

Marie, lehm?

M: muu

Marie, hobune?

M: i-ha-haaa

Seda viimast ta ütleb no nii armsalt, et peame Shoga natuke toibuma enne, kui järgmise looma ütleme.

Koer, kass, lehm, hobune, karu – neid tunneb Marie eesti ja jaapani keeles. Tähendab, teeb küsimise peale selle looma häält. Küll aga häälitsevad jaapani loomad ka eesti keeles.

Kahes keeles kasutab ta sõnu ei ole (nai), piss (shikko), piim (gyunyu – lehmapiim)

Jaapani keeles ütleb veel igasugu asju, nt happa – leht. Eesti keeles ütleb puu. (Happaks kutsutakse kanepit ka tegelt, mis tuletab meelde, et Sho läheb järgmisel nädalal Hollandisse ja ma heal meelel läheks tema asemel.)

Numbritest kaks ja kuus ja seitse. Kaks, sest jalgu ja käsi on kaks. Kuus-seitse ütles ükskord trepil.

Me liftita kodus kolmandale korrusele kõndimiseks tuleb lapsi tihti motiveerida, astmete loendamine on ühtlasi enam-vähem talutav võimalus Luukale arve sajani tutvustada – siis küll õnneks mitte ainult astmete, vaid koduukseni jõudmiseks kuluvate tibusammudega.

EI tea, palju sõnu Marie tunneb, aga viimasel ajal on hoog sees ja neid muudkui lisandub. On tulnud ka kahe sõna kombot, esimene sõna siis tavaliselt “emme” või “ei taha”, mis tema suus on üks sõna.

Kuigi ma tavaliselt olen lihtsalt nii harjunud, et tüübid kodus vabalt jaapani keeles räägivad ja kohe sama vabalt eesti keeles, siis vahel mul ikka tuleb pähe neid distantsilt vaadata ja mõelda, et vauu.

Kuigi ma pean siin vaikselt ära mainima, et ma hakkasin alles 19aastaselt jaapani keelt õppima ja 22-aastaselt enam-vähem rääkima ja nüüd räägin ka vabalt ja vahetan keeli mõtlemata, nii et ma olen ka tubli.

Tegelikult ei ole. Ma olen sada korda seletanud, aga alati vaadatakse mind skeptilise pilguga, kui ütlen, et mul pole annet keeltele ja ma pole ka tuupija tüüpi. Kooliajal polnud ei inglise ega saksa keeles osav, muudest katsetustest rääkimata. Mu kogemuse ja nähtu põhjal ütleks, et kui on päriselt vaja, siis saab keele selgeks pea igaüks.

Muuseas ma kasvasin teadmisega, et keeleõpe ja klassikaline muusika on teemad, millega peab alustama väikelapsena, muidu ei jõua kusagile. Puhas lollus.

Veider, mul oli nii tore tihe päev täna, võiks pikalt-laialt kirjutada, aga siis istun arvuti taha ja selgub, et kirjutan hoopis muust.

Käisin hommikul joogas, S. viis lapsed hoidu – nad pole ikka veel haigeks jäänud, uskumatu. Vist juba kolmas kord järjest lasteaias. Muidugi ka seekord, nagu iga eelmine, panen end vaimselt valmis kahe nädala pikkuseks laatsaretiks. (Ja just praegu Luukas aevastas – et oleks, mida karta.)

Aga pärast joogat sõin rahulikult muna-hommikusöögi, siis kuulasin A$AP Rockyt ja koristasin kööki.

Siis sain kolme sõbraga kokku ja siis veel ühe sõbraga. No nii tore. Iga reede on mul sõbrapäev – kui veab.

5 thoughts on “nutikad

  1. Keeleõppega tuli kaks mõtet:
    Kunagi inglise keele õppejõud meenutas 90. alguses tehtud esimest reisi Suur Britanniase. Täpsemalt, kuidas teda šokeeris see, et väiksed lapsed ka inglise keelt rääkisid. Nii väike ja juba oskab nii hästi! Nii ilusa hääldusega!
    Teine: õppisin ise umbes samas vahemikus 19-20 ära prantsuse keele. Fantastiline kogemus. Aasta alguses ei saanud mitte midagi aru, kui prantsuskeelseid laule kuulasin, ja lõpus samu laule kuulates mõtlesin, et vägev. Ja kuidas iga töö koosolek sain tõdeda, et näe, kasutavatki seda tulevikuvormi, mida keeletunnis õppisin; oh, see uus sõna ka jutus sees jne. Inglise keel tuli möödaminnes teleka abil lapsena, siis ei osanud seda aktiivset omandamist ja keele avanemist märgata.

    Like

  2. Just: kui päriselt vaja siis saab keele selgeks igaüks (vaatab kusiganes maal elavate inimeste poole, kes pole paari aasta jooksul viitsinud kohalikku keelt ära õppida). Samas täiskasvanudpeast pole tavakodanikul võimalik keelt ilma aktsendita omandada ükskõik kui ladusalt ta seda valdab.

    Like

    1. See oleneb ka keelest ehk sellest, kui sarnane hääldusalus kahel keelel on. Kui me oma ungari keele grupikaaslastega pool aastat Ungaris elasime, peeti meid aeg-ajalt transilvaaniaungarlasteks – sest mingi veider nüanss oli meie keelel budapestlaste jaoks küll, aga mitte nii veider, et välismaalaseks pidada.

      Sisuliselt arvati, et me räägime murret, meie hääldus oli imelik umbes samal tasemel nagu tallinlase jaoks saarlase hääldus.

      Aga ungari keele hääldusalus ongi üsna eesti keele moodi, üsna kerge on ära petta. Vene keelega ei saavutaks ma seda ilmselt iialgi.

      Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s