mehed

See meeste ja lembelaulude paradoks, mille kallal pead murdsin. Esimene teooria oli 80/20, aga mul on teine veel – juudi jõululaulu teooria.

Juudid kirjutasid hulga tuntud jõululaule. Ise läksid jõuludel hiina restorani sööma, sest need olid ainsana avatud. Äkki… äkki mehed lihtsalt kirjutavad need romantilised laulukesed valmis, annavad – sähh – naistele üle ja liiguvad eluga edasi?

Rohkem teooriaid ei ole. Sel teemal.

Täna läksin õhtul Mariega jalutama ja just siis helistas mu vend ja rääkisime pea tunni. Me polnud liiga ammu korralikult rääkinud.

Ta saab pidevalt uusi tööpakkumisi, sest ta on lihtsalt nii sümpaatne ja usaldusväärne ja asjalik tüüp, et kõik tahavad temaga töötada. Olen teda selles mõttes kadestanud. No mitte päriselt kade olnud, aga ikkagi oleks tore, kui ma oleks nii sümpaatne ja oskuslik, et inimesed muudkui kutsuks ja maksaks ja kutsuks ja maksaks.

Ma usaldan ka teda väga ja hoolin ta arvamusest ja naeran alati liiga palju ta naljade üle. Aga täna ta nii rõõmustas mind ja tõstis kõrvust.

Ma rääkisin talle mingeid asju, mis ma teen ja mõtlen, kellega mis asjus suhtlen, ja ta ütles, et ma olen ikka sihuke… juht? Liidriomadustega? Midagi sinna kanti. Selline sõna, mida ma enda kohta kunagi ei kasutaks, sest see seostub mänedžeri positsiooniga.

Ma ütlesin, et appi muidugi ei ole, elusees mitte. Ta ütles, et aga ma olen veenev, ma suudan oma jutuga inimesi enda moodi mõtlema panna. See teeb liidriks.

Ma ütlesin, no kui sa seda nüüd niiviisi sõnastad, siis võib-olla tõesti.

Ta ütles, et kui ma teeks startupi, ta tuleks iga kell CTOks.

Ma olin nii liigutatud. Kuna ta on sihuke sümpaatne siiralt mõjuv inimene (keda kõik tööle tahavad), siis kogu see kompliment kukkus tal nii elegantselt ja usutavalt välja.

Ainus asi minu “liidriomadustega” on see, et ma suudan veenda inimesi ainult jutuga, mida ma ise väga-väga usun ja selliseid jutte on vähe.

Seepärast ei näe startupi küll terendamas kusagil. Isegi kirjutamisetööd ei näe, sest kipun kirjutama ainult sellest, millest tahan.

Ja kui rääkida ühest komplimendist, siis miks mitte rääkida ka teisest. Miks mitte.

Veinitasime parajasti sõbraga ja üks mu tuttav mees saatis mulle võrdlemisi perversse sõnumi. Lugesin sõbrale ette ja rääkisin, et see on selline huvitav mees. Välimuse põhjal eeldaks sellist asja, tegelikult elab sellist elu; üks asi, mis ta minevikus tegi, on mu jaoks moraalselt täiega vale, aga paar asja temaga seoses on päris sümpaatsed.

Sõbrale rääkisin muidugi konkreetsemalt kui teile. Seletasin, et selline omapärane inimene on olemas.

Sõber hüüdis: sa oled kõige eelarvamustevabam inimene, keda ma tean!

Olin piisavalt kaine, et see kompliment enda kõvakettale salvestada. On vist ikka kompliment, usun.

Ainult ma pole selle vääriline.

Veel üks teine mees, kellest ma ka konkreetsemalt rääkida ei saa. Tean teda aastaid ja iga kord, kui ta ühendust võttis, ma nuputasin, et mis ta tagamõte on. Ja absoluutselt iga kord selgus, et pole mingit tagamõtet, ta on lihtsalt väga sõbralik ja heasüdamlik inimene.

Mul on paksult eelarvamusi. Hea on ehk ainult see, et ma püüan oma eelarvamusi märgata. Nii on vähemalt lootust reaalsusega tihedamas kontaktis olla.

Nüüd kõik mu meessoost tuttavad, kes lugema juhtuvad, kindlasti võtavad ühendust, et kumb mees nad olid.

Tänane laul on Fine Anyway, Roger Fakhr – sõber ükspäev saatis.

Luukale tutvutasin täna viipekeelt. Oli hariv moment küll, usun.

Lugesin teksti läbi ja vaatan, et saan sellele pealkirjaks panna “mehed”. Oli ka aeg korralikult laia pintsliga tõmbama hakata.

Aa ja siis see ka, et mul on rodu mõtteid, mida varaemate postituste kommentaaridele tahan vastata ja no jälle ei jõua vist. Uni on tugevam.