isadepäeval

Täna on küll selline päev, kus vaatan ekraani, keerutan näppe ja mõtlen, mida kirjutada. Mis üldse toimus…?

Naabruses elav saksa poiss jalutas vankrit lükates vastu, küsis, kuidas läheb.

Ma särasin: väääga hästi.

Ta küsis: saad magada?

Ma kustusin: vääääga halvasti.

Mariel on natuke parem isu ja natuke parem uni kui varem – enne oli vist tagumiste hammaste tulekuga jama.

Nüüd otsustasin, et vaatan tõele näkku: ta ei jää mul ikka üldse iseseisvalt magama.

Mul oli illusioon, nagu jääks. Et ikkagi omas voodis ja lõpuks ju uinub seal. Aga sellele eelnes igavene trall – sülle, voodisse, sülle, voodisse, tekk peale, tekk ära, käest kinni, sülle – vahel oli lõpp-punkt voodi, vahel süli.

Nüüd otsustasin teha “unekooli” – istun kõrval, aga tema püsigu ainult voodis ja jäägu omade jõududega magama.

Esimesel õhtul hakkas vahepeal hale, siis andsin talle sõrme, aga ta võttis käe… Rullis mu käe otsas ja ma sain aru, et see asi ei toimi.

Mõnda aega protesteeris, siis rahunes, siis uinus ja magas jutti kolmeni, mis on haruldane.

Teisel õhtul ei protesteerinud üldse, aga ärkas ikka mitu korda öö jooksul ja ma olin kuidagi eriti väsinud, nii et ei suutnud “unekooli” joont ajada.

Täna jäi paraja protesteerimise järel magama, aga siis tunnike hiljem ärkas ja seejärel toimus suur hüsteeria, millest alles toibun.

Pöidlad peos, et järgmine ärkamine on kell 8.15 koos päikesega.

Viimastel päevadel ta kordab iga sõna ja sõnapaari, mida talle öelda. Panen riidesse, ütlen: kindad kätte – ta kordab. Siis kombe selga – ta kordab, papud jalga – ta kordab. Kinnas, papu ja kombe on ta sõnavaras tegelt varasemalt, kätte, selga, jalga on uus asi.

Praegu paistab olevat eriti hea rääkima õppimise aeg. Tuleb ainult sööta talle uusi sõnu ja ta kohe jätab meelde.

Appi, kuidas ma ei mäletanud! Mul oli täna nii huvitav!

Kuulasin intervjuud mustkustnik David Blaine’iga ja vaatasin vestlust Dostojevsist. Avastasin üllatusega, et need kaks mõtlevad sarnastest asjadest.

Mõlemad mõtlevad inimese peale. Kannatuse, ilu, inimloomuse, tähenduse, kaastunde…

Üldiselt on mul olnud puhta ükskõik, mitu minutit keegi hinge kinni hoida suudab või mitu päeva jääkuubiku sees veedab. Aga see, kuidas ta sellest kõigest räägib, kuidas mõtestab – iga mõne hetke järel on tunne, et ma pean nüüd natuke mõtlema selle paele, mis ta just ütles.

Olen Blaine’i intervjuud varem ka kuulanud ja vaimustuses olnud, täna kuulasin Tim Ferrissi oma.

Dostojevskist rääkis Peeter Torop, kes oli mu õppejõud selle üürikese aja, mil Tartus veetsin.

See oli ka nii kosutav kuidagi. Nagu muuseas oli juttu kõiksugu inimeseks olemise aspektidest, hea-kurja suhtest inimese sees, ilu-tõe-headuse tähtsusest, kõrge ja madala kultuuri segi ajamise õudusest, kristuslikkusest.

Ka oli koguaeg selline tunne, et teeks pausi ja mõtleks nüüd natuke järele enne, kui kuulamist jätkan.

Aga muidu – tegime isadepäeva puhul kõik koos kirju koera kooki, siis S. ja L. käisid Paldiskis majakat vaatamas, me Mariega käisime mänguväljakul ja veetsime kodus kuidagi eriti mõnusasti aega. Ma isegi natuke tundsin, et meie tiim Mariega on ka täitsa lahe tiim ja saab olema lahedam veel.