räpased fantaasiad

Nuputan siin, kui palju peab kümblema lääne kultuuriruumis, kui lai peab olema teadmiste pagas ja silmaring, et mõista, millest on jutt, kui keegi ütleb “2 girls 1 cup”.

Ma ei ole guugeldanud (enne kui praegu – elagu wiki), ma ei ole näinud – aga ma olen alati teadnud. See on õhus, eetris, ajastu vaimus.

Ei kujuta ette, kui keegi ütleks “the aristocrats” ja mul poleks aimu, millest ta räägib, ei tunneks üht lääne kultuuri tüviteksti.

Täna hakkasin kuulama intervjuud Gilbert Gottfriediga. Poleks temast kuulnudki, kui poleks aristokraate.

Räpastest fantaasiatest rääkides, siis ma olen üldiselt poolt.

See mees, kellest üleeile rääkisin ja kes mulle pervo sõnumi saatis. Hakkasin mõtlema oma vastuse peale, mille mõte ehk ei jõudnud õieti temani.

Tema sõnum oli küsimus. Sellises vormis: kas sa praegu [räpane fantaasia] ?

Ma vastasin, et kui see mõte teda rõõmustab, siis jah.

Oodake! Enne kui tõlgendama asute, ma kohe ütlen, mida mina sellega mõtlesin!

Pidasin silmas, et olen selles osas copyleft mõtteviisiga. Palun – kasutage mind vabalt oma fantaasiates.

Okei, mitte täielikult copyleft – palun-palun-palun ärge mulle nendest fantaasiatest rääkige.

Aga muidu, fantaasiavabadus on mõttevabadus, tundevabadus. Olen igati poolt.

Suhtlemine ja sõnad on ikka nii keerulised.

Öistest fantaasiatest rääkides, hiljuti nägin unes, et läksin magava lapse vankrit lükates loengusse. Ise pomisesin: raisk kui keegi ta üles lärmab.

Klassiruumis oligi lärm, piilusin vankrisse ja lapsel olid silmad lahti.

Siis näitasin kõikidele kaastudengitele keskmist sõrme – mõnuga, 180 kraadi, igaühele eraldi.