blogimata

Ükspäev oli nii paha tuju, lapsed jäid haigeks ja ma käitusin nendega sellegipoolest halvasti. Nad ei lase mul magada ja see tundub järjest ebaõiglasem ja otse mulle sihitud vaenuakt. Miks nad seda mulle teevad, mõtlesin, sadistid.

Järgmisel päeval pidi Sho Hollandisse startima ja lapsed olid mööda maja laiali pillanud mitte 100 ega 200, vaid 300 vatitikku. Mul võttis kolm päeva aega puhtalt selleks, et vatitikusituatsioonist vaimselt üle saada. Nagu naftaleke.

Sel õhtul oli esimest korda selline tunne, et mitte mingit tahtmist pole blogi kirjutada – ja ei kirjutanudki.

Järgmisel päeval oleks võinud kirjutamist vabalt jätkata, aga hoidsin end tagasi. Suur trots oli. Vot ei kirjutagi ja kõik.

Kolmandal päeval ka ei kirjutanud, sest mõtlesin, et mõistlik on asuda grafomaania võõrutusravile. Viimased paar kuud on mulle tõestanud, et võin iga päev miskit kirjalikult mõelda. Võin, aga kas ka peaksin. Koorman interneti ära niiviisi.

Aususe teema on ka õhus. Olen olnud siin vahel lausa “ehmatavalt” aus, räägitakse, aga vahel tahaks olla veel ausam. Mitte uus-siiras, nagu see moevool, ka bloginduses, et räägin vabalt päevadest ja masendusest, vaid aus-aus. Aus-aus-aus. Kuigi orgasmidest tahaks õudselt viimasel ajal rääkida.

Kui ma kunagi ilukirjandust avaldama asun, siis teadke, et kõik kirjutatu saab olema tõestisündinud tõsilugu, ma lihtsalt varjutan ausust. Muud head enda puhul ilukirjanduse avaldamisel ei näe.

Minu jaoks parim žanr on blogi, olen ikka aeg-ajalt mõelnud. See on pretensioonitu. Kes tahab, see klikib. Keegi ei pea raha välja käima ega muretsema, kas jutt ka seda summat vääris. Keegi ei muretse, kas müüb.

Ei pea ühestki kirjutamisreeglist kinni pidama. Isegi huvitav ei pea olema. Kui arvestada ainult kirjutamismõnu ja mitte mõelda lugejale. Kuigi ma aasta-aastalt järjest rohkem mõtlen lugejale.

Ma vist ei jõua vastata vanemate postituste kommentaaridele, vabandan. Oleks tahtnud, aga nüüd on juba tobedalt palju aega möödas.

Ühesõnaga, Sho läks välismaale ära just siis, kui ma olin kõige vähem maganud ja kodu oli kõige rohkem segamini ja lapsed haiged. Persse, mõtlesin, aga kui ta ära läks, siis – nagu alati – võtsin end eriti hästi kokku ja mitte ainult ei olnud imeline tasakaalukas ema kõik tunnid päevas, vaid koristasin toa läikima, sorteerisin suure kotitäie riideid ja viisin taaskasutusse, käisin lastega õhtupimedas vihmas mänguväljakutel seiklemas ja mis kõik veel.

Mu esimene leppimine Sho väljamaale minekuga tekkiski siis, kui ta ütles, et lubab mul hulga oma riideid ära visata. Kodusest kraamist loobumine on viimastel aastatel teraapiline olnud. Tekitab tunde, et elu võib veel saada hallatavaks.

Vaatame, äkki kirjutan homme ka. Neil päevil on midagi ikka puudu olnud, kuigi uneminuteid on blogimata rohkem.

12 thoughts on “blogimata

  1. Muide, niisama mõttena – kõik see mis kokku blogitakse, kõik need tillukesed baidikesed, neid kõiki säilitatakse kuskil. St läheb vaja servereid, need omakorda kulutavad energiat, et töös püsida, mis omakorda tähendab, et jalajälg, mida
    baitide produtseerijad keskkonnale tekitavad, on täiesti olemas. Ehk siis võiks küll enne mõelda, kas tasub ja mida kirjutada 🙃 Enamasti seda muidugi ei tehta, sest… Internet ei saa ju kunagi täis! Aga tegelikult pole selles üldse küsimus.

    Niisama tekkis selline mõte. Sul on väga hea blogi 🙂

    Like

      1. Seda kohe kindlasti 🙂Ja see, et ma siin lõugu lõksutasin, ei tähenda otseloomulikult, et ma ise ei toodaks metsikutest kogustes virtuaalset prügi.

        Liked by 1 person

  2. Mul on ka see kummaline fenomen, et kui mees pikemaks ajaks ära sõidab, siis on enne seda on miski hirmutav teadmine ja paanika, et kogu kupatus jääb nüüd minu hallata ja hakkama saada, aga kui ta juba läinud on, siis olen alati kuidagi “tublim” ja teen sageli selle aja jooksul ära kõikmneed asjad, milleni muidu nagu kuidagi ei jõua (ei viitsi).

    Like

    1. Huvitav miks see nii on. Äkki seepärast, et pole kellelegi loota ja vastutust jagada. Siis võtame end paremini kokku kui siis kui teoreetiliselt keegi teine võiks asja korda ajada.

      Like

    2. Mul_täpselt_samamoodi. Enne mehe töölähetusi (mis teinekord lausa paari kuu pikkused) on “kuidas ma selle või teise asjaga hakkama saan”, ja lõpuks kukub ikka nii välja, et olen endalegi üllatuseks kolmanda ja neljandaga kah hakkama saanud. Ilmselt on “hakkamasaamine” enamjaolt psühholoogilise kivi taga kinni, mitte füüsilise, ja kui kellelegi teisele loota pole, siis teed raske ja/või võimatuna tunduva nagu nipsti ära. Lisaks peletab asjatamine üksindust ja üksildust, ilmselt.

      Mis interneti ummistamisse puutub… appikene, hakkasin praegu mõtlema, et mul on blogis nii palju pilte… aga teate mis – ma keeldun end planeedi tapmises süüdi tundmast =)

      Like

  3. Kas sa nüüd lähed tagasi väga harvadel postituse režiimile? Palun ära mine! Kirjuta! Lugeja vajab sind.
    Üksi hakkama saamisest. Sellega harjub ja siis hakkab isegi meeldima.
    Mul on 20 aastat kogemust, ma tean

    Like

    1. Oi armas üleskutse, aitäh! Just praegu kirjutan uut, aga jama on selles, et mida harvemini kirjutan, seda rohkem on kirjutada ja seda rohkem vajan aega, aga seda vähem leian piisava jupi aega. Ehk et ei tea, kas kohe saan valmis ja üles riputan, aga püüan. Ja vastus on vist pigem jah – harvad postitused. Ehk mitte kord kuus, aga näis.

      Like

      1. Aga kui pidevalt natuke postitada, siis äkki ei võta postitus nii palju aega? /lootusrikas
        Ma iga kord nii kurb kui sa vahe sisse teed

        Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s