Ükspäev oli nii paha tuju, lapsed jäid haigeks ja ma käitusin nendega sellegipoolest halvasti. Nad ei lase mul magada ja see tundub järjest ebaõiglasem ja otse mulle sihitud vaenuakt. Miks nad seda mulle teevad, mõtlesin, sadistid.
Järgmisel päeval pidi Sho Hollandisse startima ja lapsed olid mööda maja laiali pillanud mitte 100 ega 200, vaid 300 vatitikku. Mul võttis kolm päeva aega puhtalt selleks, et vatitikusituatsioonist vaimselt üle saada. Nagu naftaleke.
Sel õhtul oli esimest korda selline tunne, et mitte mingit tahtmist pole blogi kirjutada – ja ei kirjutanudki.
Järgmisel päeval oleks võinud kirjutamist vabalt jätkata, aga hoidsin end tagasi. Suur trots oli. Vot ei kirjutagi ja kõik.
Kolmandal päeval ka ei kirjutanud, sest mõtlesin, et mõistlik on asuda grafomaania võõrutusravile. Viimased paar kuud on mulle tõestanud, et võin iga päev miskit kirjalikult mõelda. Võin, aga kas ka peaksin. Koorman interneti ära niiviisi.
Aususe teema on ka õhus. Olen olnud siin vahel lausa “ehmatavalt” aus, räägitakse, aga vahel tahaks olla veel ausam. Mitte uus-siiras, nagu see moevool, ka bloginduses, et räägin vabalt päevadest ja masendusest, vaid aus-aus. Aus-aus-aus. Kuigi orgasmidest tahaks õudselt viimasel ajal rääkida.
Kui ma kunagi ilukirjandust avaldama asun, siis teadke, et kõik kirjutatu saab olema tõestisündinud tõsilugu, ma lihtsalt varjutan ausust. Muud head enda puhul ilukirjanduse avaldamisel ei näe.
Minu jaoks parim žanr on blogi, olen ikka aeg-ajalt mõelnud. See on pretensioonitu. Kes tahab, see klikib. Keegi ei pea raha välja käima ega muretsema, kas jutt ka seda summat vääris. Keegi ei muretse, kas müüb.
Ei pea ühestki kirjutamisreeglist kinni pidama. Isegi huvitav ei pea olema. Kui arvestada ainult kirjutamismõnu ja mitte mõelda lugejale. Kuigi ma aasta-aastalt järjest rohkem mõtlen lugejale.
Ma vist ei jõua vastata vanemate postituste kommentaaridele, vabandan. Oleks tahtnud, aga nüüd on juba tobedalt palju aega möödas.
Ühesõnaga, Sho läks välismaale ära just siis, kui ma olin kõige vähem maganud ja kodu oli kõige rohkem segamini ja lapsed haiged. Persse, mõtlesin, aga kui ta ära läks, siis – nagu alati – võtsin end eriti hästi kokku ja mitte ainult ei olnud imeline tasakaalukas ema kõik tunnid päevas, vaid koristasin toa läikima, sorteerisin suure kotitäie riideid ja viisin taaskasutusse, käisin lastega õhtupimedas vihmas mänguväljakutel seiklemas ja mis kõik veel.
Mu esimene leppimine Sho väljamaale minekuga tekkiski siis, kui ta ütles, et lubab mul hulga oma riideid ära visata. Kodusest kraamist loobumine on viimastel aastatel teraapiline olnud. Tekitab tunde, et elu võib veel saada hallatavaks.
Vaatame, äkki kirjutan homme ka. Neil päevil on midagi ikka puudu olnud, kuigi uneminuteid on blogimata rohkem.
maarja blogi 
Leave a comment