kõrgendikud ja madalikud

Alates lumesajust läks kõik nii kiiresti ülesmäge, et hapnikku jäi puudu. Meil on nurgatuba, mille kaks seina on peamiselt aknad, nii et kui lumi sajab, siis peaaegu nagu toas. Lapsed sõid lõhnavat mandariini, tihased-varblased rasvapalli, maasikas õitses.

Luukas hakkas laulma jingle bells, jingle bells – tal on mingi pinisev mänguasi, mis esitab laule jaapani ja inglise keeles. Marie laulis tema järel, aga hääldus läks omamoodi, nii et lõpuks laulsid koos: tinnutäu-tinnutäu…

Õhtul läksin vara voodisse, nii et kui kell sai viis ja käes järjekordne Marie kussutamise aeg, siis ei läinud pärast enam magama, vaid rääkisin kella-viie-sõbraga messengeris.

Miskipärast kõik, mis ma ütlesin, koondus ühe juhtmõtte ümber: kuidas ma ei kannata, kui inimesed allikale ei viita. Kui nad kirjutavad või räägivad mõtteid, mis selgelt ei kuulu nendele endale, aga jätavad ütlemata, et tegu imporditud ideega.

Ega alati ei mäleta allikat, see on okei. Argivestlus pole akadeemiline töö. Mulle piisab kohmakast vabandusest “ei mäleta, kust kuulsin, aga…” See vähemalt osutab alandlikult asjaolule, et mõte laenatud.

Ma ise kasutan seda pidevalt – “kuskilt kuulsin”, “keegi ütles”. Keel lihtsalt ei paindu esitama teiste häid mõtteid täitsa enda oma pähe.

Kuigi seda möönsime ka, et tegelikult ei teagi vahel, kus teiste mõtted lõppevad ja enda omad algavad ja mis hetkest saab teise mõttest päris oma mõte ja kõik mõtted on ju kellegi teise mõeldud ka.

Mingil tasandil mõistan ka neid, kes sügavaid ideid ainult enda omana esitavad. See teeb odavalt guruks.

Ükski guru ei räägi “ma lugesin ühest raamatust, et…” Nad lihtsalt puistavad kuldseid lihtlauseid – kõik justkui nende oma ajust või – veel parem – universumi saadetud signaalidest. Ainsad, kes nende jutus mainimist väärivad, on Buddha ja Jeesus, sest need kaks nime tulevad guru turundusele kasuks, teevad prohvetiks.

Aga jah, allikale viitamine. Rääkisin, et seepärast salaja vaenan üht järjest populaarsust koguvat luuletajat. Sest ta kasutab üht Leonard Coheni kujundit, aga ei viita ega vihja.

Sellised kellaviiejutud, mis suubusid Cohenisse. Siis, nii kell kaheksa hommikul mängis raadiost Coheni laul Hailey Tucki esituses – polnud varem kuulnud, aga rõõmustasin kohe.

I fought against the bottle. But I had to do it drunk…

Juba hakkasin vaikselt joobuma.

Sain hoo sisse, kuulasin 10 New Songs albumit ja siis kuidagi jõudsin lauluni, mis viis mu hüsteerilisse eufooriasse.

Arvasin nimelt, et First We Take Manhattan on hukkunud. Aga Cookies in Beansi versioon, nagu päev pärast vaikset laupäeva, tõesti. Lisab loole hoogu ja ilu ja näpuotsaga groteski. Tahaks neile ordeni anda.

They sentenced me to twenty years of boredom…

Kirjutasin teisele sõbrale, et kas ta ei tunne sedasama tunnet, 20 aastat igavust. Ta ütles, et ta tunneb hetkel pigem sadat aastat üksildust.

Kuulan laulu ja miski pulbitseb mu sees: mulle ka ei meeldi, mis nad ta õega tegid. Misiganes see oli, mulle üldse ei meeldi.

Ütlesin sõbrale, et First We Take Manhattan ja Everybody Knows on lood, mis mu ükskord radikaliseerivad. Et ta teaks, kui kaitsepolitseile ütlusi peab andma.

Kuulan Cohenit… jaa, ma räägin koguaeg Cohenist, aga… kuulan Cohenit ja järsku tunnen, et saan kõigest aru. Magus küünilisus, eneseiroonia ja prohvetlikkus – mu lemmik kokteil. (Isehakanud prohveteid ei kannata, aga prohvetlikkus on teine asi.)

Muidugi rääkisin sedasama juttu päeva jooksul veel vähemalt kolmele inimesele. Ka A.’le, kellega üle kahe aasta helistasime ja ta ütles umbes et jaa, Everybody Knows tabab märki igal real. (Nii jaapanipärane asi, mida öelda.)

No täpselt. Ja sellel laulul on palju ridu.

Siis guugeldasin Manhattani laulu tausta ja leidsin Coheni kommentaari, et ta on terrorismi mingis mõttes alati imetlenud ja seletab elegantselt, miks.

Tuleb välja, et olen ikka hardcore pervert – “valede” mõtete ja tabude ideede kuulamine viib mind ka üle piiri naudingusse.

Igasugu ainetega peab ettevaatlik olema. Jään juba muusikast ja mõtetest päris joobesse, nii et pärast mõju möödumist tabab ka päris pohmell ja närin küüsi, et millal jälle saab.

Pärastlõunal olin parasjagu tõsisest muusika-joobest pohmellis, kui sain kirja, et mind ei võeta sinna õpetamisprogrammi, kuhu ma nii selgelt ja kindlalt tahtsin ja olin täitsa veendunud, et üpris hästi sobin. Tagasiside, et olen liiga enesekeskne ja mul puudub missioonitunne.

Jaa, sellel fraasil oli äraütluskirjas enam-vähem talutavaks tegev kontekst. Aga paigutasin hinnangu kohe ümber kogu oma elu keskpunkti, et mõju teravalt tunda oleks: enesekeskne ja missioonitundeta inimene.

Helistasin mõnele, kellele, tundus, hoobilt halada annab. Ütle ausalt, ütle ausalt. Olengi selline enesekeskne elaja, enesekeskne armastaja, enesekeskne sõber. Kas olen? Jah, olen. Aga kas olen?

K. ütles: vaat kui lennukis öeldakse, et kõigepealt pane endale hapnikumask pähe ja alles siis aita teisi – sa oled väga osav selles endale hapnikumaski kõigepealt paigaldamises.

Ta peab end ebadiplomaatiliseks inimeseks, aga no kui see lause pole diplomaatia kuld, siis mis on.

Ma ütlesin, et kui saan positiivseid signaale, siis tunnen, et olen maailma kuningas. Lendan nii kõrgelt, et pea käib ringi. Aga kohe näen end kõrvalt ja juba tean, kui habras see enesekindlus on, sest see ei toetu ühelgi päris asjal.

Kui mingi tibatilluke jama juhtub, olen taas käpuli maas. Ja see tundub palju reaalsem kui pilvelend. Ikkagi kindlalt kahe jalaga põhjas.

Aastatega on lendude ja kukkumiste jada pisut talutavamaks läinud, aga mingis mõttes täpselt sama nõme nagu alati.

Ta ütles, et inimestel ongi nii.

Ma ütlesin, et aga enesekesksusel on häid külgi.

Esiteks, ma ei võrdle end kunagi teistega, ma tahan lihtsalt endale kõige paremat, mitte suht- vaid absoluutnäitajates.

Teiseks, mu enesekesksus on empaatiline – ma arvestan alati, et ka teised inimesed on enesekesked ja seetõttu ei võta isiklikult, kui keegi minuga ei arvesta. Eriti väikeste asjade puhul, näiteks mu sünnipäeva unustab.

Ta küsis, kas ka kui Sho unustaks.

Ma ütlesin, et ma ei lase sellel situatsioonil tekkida lihtsalt. Kui paistab, et hakkab unustama, ütlen, et homme on mu sünna, mis ette võtame. Kuupäevade meeles pidamine pole mulle mingi armastuse kaalukauss.

Kolmandaks, ma ei ole ennast ohverdav. Tähendab, nii ohverdav, et annan ära midagi, milleta ise enam toime ei tule.

Ma arvan, et see on hea asi. Ei flirdi läbipõlemise mõttega. Olen lähedalt ja kaugelt näinud läbipõlenud inimest, see on põrgulik. Mitte kellelgi ei oleks minust kasu läbipõlenuna.

Arvan, et lahendan alati probleeme, kui näen, et saan. Ma võin teha selleks ka enda jaoks hulga ebamugavaid samme. Aga ma ei kannata žeste, millel pole sisu. Elan siiralt kaasa ja olen päriselt toeks, usun. Olen hea sõber, enda meelest. Aga ma ei kannata kombe pärast kannatamist.

Ja kui intervjuul küsitakse, kas ja kuidas tahaksin kogukonnale inspiratsiooniks olla, siis mu aju ei arvuta sellele küsimusele vastust välja, sest see on sama kui küsida päikeselt, kuidas ta kavatseb särada, lõkkelt, mis on ta soojendamisplaan. Ärge küsige puu käest, kuidas ta kavatseb inspireerida atmosfääri elu-sõbralik olema.

Jaa, ma saan aru, et ma pole loodusnähtus ja erinevalt puust või lõkkest peaks mul olema analüüsi- ja kujutlusvõime. Aga ikka tahaks eristada omavahel tegevust ja selle mõju – esimene on kontrollitav, teine mitte. Tähendab – on, aga esimese kaudu.

Inspireerivad inimesed ajavad oma asja ega viljele aktiivselt inspireerimistegevust, tundub mulle. Mõni postitus tagasi just rääkisin Richard Ayoade mõtteid, et kui su eesmärk on olla vägev, siis takistus oled sa ise.

Nii, lasin kibeduse välja. Tegelikult sain aru, keda nad otsivad ja ma tõepoolest pole päris see. Neil on väga hea sõel, mis sellise nüansini kandidaadid ära sõelub: mu jaoks fookus on õpilane ja õpetamine, nemad tahavad haridusmaastiku kujundajat. Paistab, et need on kaks eri asja.

Aga see programm oli selline hea asi tulevikku planeerida, nagu pakettreis – sisu, ajaraam, eelarve. Nüüd pean tuleviku ikka ise kombineerima. Väsitav mõte.

Jaapanisse mineku plaan, mis meil korraks oli, ka luhtus. Sisuliselt on nende piiriületusel tuhkatriinupoliitika: võite küll ballile tulla, aga enne täitke kõik need võimatud ülesanded – ja minge igaks juhuks talvel metsa maasikale ka.

Siis helistasin ühte reisibüroosse ja ütlesin, et vajame pakkumisi Kanaari saartele. Kui oma tuleviku pakettreisi ei saanud ja Jaapani reisi ka mitte, siis olgu olla vana hea ära-mõtle-vaid-maksa-söö-ja-oleskle pakett. Me pole kunagi sellisel käinud, kuigi juba kuus aastat raevutsen, et kanaarid olgu olla.

Hädaldasin jälle Shole oma refrääni, et me elame liiga igavat elu. Me elu põnevus on luuleridades ja pakettreisides. Sho ütles, et ostame Viljandi kanti lekkiva katusega maja ja võtame kitsed, äkki hakkab põnev. Ma ütlesin: ei.

Aga tagasi enese keskele – kõige tähtsam oli aru saada, kui enesekeskseks Sho mind peab. Ta ütles, et ta ei ole minust mitte kunagi mõelnud niiviisi, pole selle peale tulnudki, et enesekeskseks pidada. Tegelikult see vastus lõpetas mu jaoks teema. (Kuigi paar päeva ikka ketrasin veel, miks mitte.) Mulle tõesti tundub, et ta armastab mind hästi.

Nüüd olen Cohenist natuke edasi liikunud, leidsin Who’s Feeling Young Now ja joobusin taas.

I wasn’t tired, I’m never tired. Youth will not be wasted on this one…

Mantra mulle.

Ei suuda otsustada, kas armastan rohkem Punch Brothersi versiooni või Common Jacki oma, kuulan neid vaheldumisi. Mõlemad versioonid on nii õiged kuidagi. Ja kes suudab välja mõelda sellise… magusa meloodia. Vahel on tunne, et mõni meloodia peaks olema aegade algusest lihtsalt olemas, mitte et üks mõtleb välja.

Kõik on nii magusalt magus mu elus praegu.

Avaldasin täna lastele muljet kolme mandariiniga žongleerides. Need on hea suuruse ja raskusega, tuleb välja.

Marie avaldas eile muljet oskusega kümneni lugeda. See käib nii, et ma ütlen üks, tema kaks, mina kolm jne. Natuke aega tagasi avastasime nii juhuslikult, et ta oskab seitsmeni lugeda, aga eile tuli välja, et juba kümneni. KÜMME! kisas lõpuks nii uhkelt.

Iga kord kümneni muidugi ei jõua, vahepeal saab igasugu nalja. Kolm korda järjest tuleb seitse, näiteks.

Nonii. Lihtsam on iga päev kirjutada kui ühe sellise pika, laste toimetamiste keskel. Päris keeruline on keskenduda oma enesekesksusele, kui laps samal ajal seletab mulle näolihaste funktsiooni.

Kui Sho välismaal oli, siis õhtul enne und luges Luukas Mariele anatoomiaõpikut ette. Seletas pilte, uuris teksti sama ilmega nagu Sho, siis seletas edasi.

Marie – samuti super bluffija – vaatas ja ütles mhm-mhm.

Ja eile saabus mulle mu ladina keele grammatikaraamat ja vana-kreeka ja ladina lugemik, mille viimaks otsustasin endale kinkida. Kreeka keele õpikut ei raatsinud veel osta, liiga kallis.

Tunnen, et jään nii paljust ilma, sest neid keeli üldse ei tea. Pool aastat ladina keelt keskkoolis oli, aga mis sellest ka sain. Paar tuhat aastat lääne kultuuriloo kulda läheb minust lihtsalt mööda. Juba ladina keele grammatikat pisut sirvides tundus, et saan nii palju teada. Ega mingeid suuri sihte seagi, ma realist. Sirvin lihtsalt aegajalt ja rõõmustan.

13 thoughts on “kõrgendikud ja madalikud

  1. Ladinast: ma komistasin kunagi netis Horatiuse luule 18. sajandi Inglise väljaande peale. Seal on poeetilised laused tavalisse sõnajärge lahti harutatud (“Ordo”), inglise tõlge juures (väga inglispärane, nende tõlkekombed on hoopis mugandavamad kui meie omad) ja lisaks kommentaare, mida on väga lõbus lugeda, sest nad on sageli palju subjektiivsemalt ja hinnangulisemalt sõnastatud kui tnp akadeemilises kirjavaras.

    Like

    1. Jälle hea vihje, aitäh! See on nii tore, kui klassikalist teksti ei peeta nii “pühaks”, et selle kohta vaimukaid kommentaare kirja panna ei passi.

      Like

  2. ma olin 2001. aasta septembri lõpus nädal aega Berliinis ja kogu aeg keris see lugu peas ja hirmsasti tahtsin kõigilt küsida, et kuulge, teil ka ju, eks? aga ei julenud küsida 🙂

    Like

  3. Ma rehendasin, et kui lubasid kord kuus kirjutada, siis kui 7 päeva peale tuli nii palju pikk postitus, siis kuu aja kohta tuleb selle pikkus korrutada neljaga. Ehk ma ei tea, palju sul selle kirja panemiseks aega kulus, aga sa oskad nüüd vähemalt suures plaanis välja arvutada, palju sa kuust kuu postituse kirjutamiseks peaksid aega varuma.
    No vot. Teiste mõtteid siinkohal ei kasutanud. Aga ma mäletan täpselt, et just Õnnepalu on öelnud, et tegelikult on kõik juba kellegi poolt kuskil öeldud, mõeldud ja kirja pandud. Meis pole midagi originaalset.

    Like

    1. Heh jah kord kuus postitada pole vist optimaalne lahendus praegu.

      Ma kirjutasin ka siin, et kõik mõtted juba mõeldud ja Õnnepalut ei tsiteerinudki 😀

      Vanasti tekitas see originaalsuse puudus ängi, nüüd on mul vastupidi. Kui kõik mõtted ja lood on juba kirja pandud, siis võta vabalt. Mitte midagi originaalset ei pea välja mõtlema. Loevad mingid teised asjad. Et kuidas sina seda lugu, mida kõik juba on lugenud, räägid, või mõtet, mida kõik juba mõelnud, mõtled.

      Like

  4. Issand kuidas ma teie postitustest puudust tunnen. See sügis olen esmakordselt ühe väikese olendi poolt pikkadeks tundideks nii ööl kui päeval voodisse kammitsetud. Tema magab, mina loen internetis kõike. Ja teie postitused kuidagi eriti hästi sobisid sellesse vastsündinuga olemise mulli. Lõid õige, veidi ajatu meeleolu. Aitäh!

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google photo

You are commenting using your Google account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s